Essee sündmusest sügisel 2013

Valisin oma essee teemaks hiljuti Eesti avalikkust raputanud sündmuse. Kas tegu on tõepoolest sündmusega ja kui, siis millistest kriteeriumitest lähtudes, püüan selgusele jõuda essee käigus. Esialgu väidan, et tegu on tõesti sündmusega.

Selleks sündmuseks on vapustus, mida põhjustas nn. "Sirbi" skandaal. Ma ei nimetaks sündmuseks otseselt seda, mis toimus ajalehe endaga, kuivõrd reaktsiooni, mida see tekitas inimestes, eelkõige kultuuriinimestes, nendes, keda juhtunu kõige otsesemalt puudutas.

Püüan luua pildi juhtunust. Esiteks pean tunnistama, et ei minul ega ilmselt ka kellelgi teisel pole veel täit selgust, mis õieti toimus, kuidas seda sõnastada. See oleks nagu kinnitus, et tegu on tõesti sündmusega, kuna sündmus, vapustus, veel kestab. Just selline kestvus, küsimuste rohkus, mis on õhku jäänud, näitab Lyotard'i arvates, et tegu on tõesti sündmusega.

Teine tähelepanek, mis viitab sündmusele, on see, et kõik juhtus ootamatult, nagu välk selgest taevast, paisates kõik segi, tekitades isegi hirmu ja ärevust. Kehtivasse olukorda tungis sisse mingi element, mis just nagu oleks olukorraga, kultuuriga seotud, kuid ei ole selle sees, selle osa. Nagu mingi ripats. See element teeb revolutsiooni, pöörab kõik peapeale, on hävitusemärgiga. Need, keda pole sunniviisiliselt minema saadetud, jooksevad ise kabuhirmus. See on muidugi karikatuur.

Kõige tugevamalt on selles sündmuses esindatud aga lahkheli. Esiteks on lahkheli selles, et kehtiv fraasirežiim, valitsev jutustus suunab täiesti uue ja tundmatu elemendi teostama revolutsiooni, et tagada oma võimu, fraasirežiimi jätkumine, isegi laienemine. Ta nagu lülitab selle elemendi enda teenistusse, enda sisse, andes sellele teise tähenduse. Uues kontekstis saab selle elemendi sisu ja eesmärgid sootuks teise eesmärgi ja reeglid. Kas sama ei toimunud ka mitte Oktoobrirevelutsiooni ajal? Teatud fraasirežiim, huvigrupp, kelle käes olid vahendid, lõi rahulolematule ja mässavale jõugule tingimused nende unistuste teostamiseks, kuid keegi ei teadnud millega see lõpeb. Kõik visati üle parda. Selle taga oli reaalsusetung – vana tuleb hävitada vahendeid valimata. Kas ei olnud säärane reaalsusetung ka mitte uue, ei tea kust ilmuva ajalehe toimetaja kohustetäitja ajendiks? Eriti kui mõelda sellele, kui ruttu see hoog üle läks.

Teine väga huvitav lahkheli tuli välja aga loomeinimeste reaktsioonist. Kohtumisel loomeliitude esindajate ja kultuuriministri ning kultuurilehe nõukogu liikmete vahel ilmnes selgelt lahkheli kahe erineva fraasirežiimi vahel. Kaks gruppi oleksid rääkinud nagu üksteisele täiesti arusaamatus keeles. Üks pool nõudis tõde ja õiglust, teine aga pareeris pidevalt lõputute poolvaledega, mis on nii omased liberaalsele turumajandusele ja sellest tulenevale performatiivsusele. See fraasirežiim, suur jutustus on nagu rikkiläinud grammafoniplaat, mis muudkui ketrab ja ketrab omaloodud näilisust, olles ise sellest ketramisest nii joobunud, et tal ei ole hetkekski kahtlust, et see kõik tõepoolest tõsi on. Selline suletus kõigi teiste fraasirežiimide, väiksemate jutustuste suhtes muudab aga arrogantseks ja ülbeks. Ma arvan, et just nimelt arrogantsus ja respekti, inimlikkuse puudumine osutus kogu sündmuse puhul määravaks. Ülbus ja arrogants oli see fraas, mis paistis mõttetu, sisutu sõnademulina tagant ainsa päriselt öelduna välja. See fraas murdiski ministri viimaselt ja sundis teda tagasi astuma. Ei olnudki niivõrd tähtis kui palju ta oli valetanud, vaid et tal puudus elementaarne tolerantsus, võime tunnistada teistsugust maailmapilti, erinevust.

Kuid selline autoritaarne metanarratiiv lihtsalt ei lähe enam, keegi ei usu sellesse. Minister läks oma kabinetti ja seisis silmitsi suure tühjusega. Kellelgi ei olnud enam usku ei temasse ega sellesse, mida ta tegi. Ka temal endal mitte. Ka kõige julmem türann vajab võimulolekuks minimaalsetki usku ja hirmu subjektide seas. Kui kuningas avastab, et ta tõepoolest on alasti ja püksata, ja avastab seda viimasena, pärast kõiki teisi, hakkab tal äkki piinlik. See on tema lahkheli. See muudab ta sõnatuks. Ja mida piinlikum tal on, seda vägevama etenduse ta lavalt lahkumisel korraldab. Ta vajab ülisuurt sündmust selleks, et tõelise sündmuse puudumist varjata.

Sündmuse edasiviivaks jõuks oli loomeliitude, loomeinimeste reaktsioon, kes leidsid endas julguse asju välja öelda, sõnastada. Sest nad olid seda igatsenud, nad olid seda sündmust ammu oodanud. Kehtiv fraasirežiim, metanarratiiv oli muutunud väljakannatamatuks. Keegi või miski pidi lööma sellesse mõra. Ilmselt tegi seda kultuuriminister ise. See oli paratamatu, nagu ütleks Badiou. Muutus oli olukorda sisse kirjutatud. Reaktsiooni intensiivsus kinnitab just nimelt seda paratamatust, sündmuse ootust. Sündmuse ainulisus oli piisavalt suur, et läbi murda. Kõik eelnevad sündmused, mis tahtsid aionist esile purskuda, ilmsiks saada, mis tulenesid ülekohtust loomeinimeste suhtes, loominguliselt ebasoodsa õhkkonna loomisest, olid üksnes ettevalmistuseks selle üheainsa ainulise sündmuse kontsentratsiooniks.

Teine huvitav reaktsioon ilmnes samuti lahkhelina. See lahkheli, sündmus oli veelgi suurem, kuna reaktsioon ei olnud sõnaline. Ei saadud kellegagi kokku, ei tuldud läbirääkimisi pidama ega ettepanekuid esitama. See lahkheli ilmnes vaikimises, mis oli kõige mõjusam fraas. See oli täielikuks vastandiks kultuuriministri lobapidamatusele, sisutühjale sõnamulinale, mis ei öelnud lõpuks mitte midagi. See fraas ütles rohkem kui tuhat sõna. See näitas ülekohtu tõsidust, mis oli toime pandud. Grupp loomeinimesi kleepis suud kinni märgina sellest, et nad ei saa rääkida, et neil ei lasta rääkida. Siin on väga tugev seos Lyotard'i ellujäänu nelja vaikimisega. Nad vaikisid, sest neil puudus adressaat, kes kuulaks. Sellel potentsiaalsell adressaadil, kes oleks võinud kuulata, ei olnud selleks õigust. Nad ei saanud rääkida, sest nende jutt oleks kehtivale fraasirežiimile tundunud mõttetu, hullumeelne. Nad ei saanud rääkida, sest puudus objekt, referent, mille abil juhtunut tõestada. Juhtunu referent oli kirjeldamatu, toimunud oli midagi kirjeldamatult koledat. Nad vaikisid, sest neilt oli võetud vahendid rääkida – neilt oli võetud nende hääl, ajaleht kui nende häälekandja. See kandis kellegi teise häält.

Nüüd on kunsti, filosoofia, kirjanduse või muusika ülesandeks leida juhtunu sõnastuseks uued väljendusvahendid, sest ülekohus on toimunud ja hing vajab ravi. Kui ajalehe peatoimetaja kohusetäitja sama ootamatult ja ruttu kadus nagu oli ka ilmunud, tundus kõik äkki nagu halb unenägu. Kas see tõesti juhtus? Või juhtub veel? Me püüame meenutada midagi, mis pole veel õieti juhtunud, mis oleks nagu ununenud enne sündmuseunest ärkamist. Kas see sündmus osutus tõeliseks sündmuseks, mis suudab kehtivat fraasirežiimi muuta, homogeenset süsteemi tasapisi katkestada, et tekiks loomingule soodne heterogeenne, väikeste jutustuste sõbralik paljuhäälne kooseksistents, või oli siiski tegu väikese, ettevalmistava sündmusega, mis võidakse unustada, kuid mis ilmub tingimata uuesti, kuni aionist lõpuks purskub see päris, see suur ideaalne sündmus, näitab aeg. Seni sündmus veel kestab.

Sündmus ja demokraatia

Jean-François Lyotard'i jaoks on sündmus miski väljaspool tavapärast, määratlematu, sõnastamatu. Tekib seisak, paus, milles kõik eelmised sündmused on välistatud. Samas peab sündmus sisaldama võimalust, ohtu, et see unustatakse. Ebakindlus ja ohtunne on kindlasti märgid sündmusest, et miski hakkab juhtuma, midagi toimub, miski kestab, tundub lõputuna. Sündmus rabab meid jalust, paiskab kõik segi, puudutab, liigutab. See on küsimus, millel puudub otsene vastus. Seda tajutakse õhust, vaistlikult, ootusärevalt. "Sündmus ületab meie kujutlusvõime piirid, on esitamatu kirjeldamatu, kuna sündmus kestab. Seda on raske edasi anda, mõista. Kui sündmus ületab dramaatiliselt kujutlusvõime piirid, siis jutustusse lülitamine kaitseb meid, ravib."¹ Kuid see jutustusse lülitamine, sõnastamine ei tohi toimuda liiga kiiresti, sest sündmus on habras, see vajab lahtisi otsi, mitmeti tõlgendamise võimalust. Kuid see niit, mis meid ühendab reaalsusega, ei tohi sündmuse läbi lõplikult katkeda, pinge ei saa liiga suureks saada, vaid peab sündima mingi tasakaal sündmuse ja jutustuse vahel.

Sündmusesse on sisse kirjutatud paradoks – see saabub, kuid ei ole veel. See on nagu unenägu, mida me ärgates enam ei mäleta. Sündmus võib ilmneda kahel viisil – lahkheli või ülevusena. Lyotard'i jaoks on kogu elu keeleline, seepärast on ka sündmus alati keeleline. Lahkheli puhul tekib keeleline konflikt eri fraasirežiimide vahel. Sündmus justkui halvab, võtab ära spontaansuse, enesevalitsuse. Miski murrab läbi senikehtivast, harjumuspärasest. Sündmuse juurde kuulub alati küsimus: kas see tõesti juhtub? "See ilmneb alati vajadusena seosteks uute sündmuste vahel."² See peab juhatama uute sündmuste juurde, põhjustama neid, olema nende eeltingimuseks.

Kuigi Lyotard seostab sündmust vahel ka eimiski, isegi surmaga, peab sündmuses siiski olema vähemalt see imepisike hädavajalik miski, anima minima, et jääda ellu, kesta edasi. Sündmus on vastuoluline segu kohalolust ja puudumisest, mille koostoime annab sellele liikumapaneva jõu, kontrolli alt väljuva energia. Lyotard kasutab oma teoses "Le differénd" sündmuse kohta ka välgu või pikse metafoori. See annab hästi edasi ootamatuse ja ehmatuse meeleolu, kontrollimatut väge, ka hirmu ja sõnatust, mis selle nägemisest tekib. Me oleme selle võimuses, kaitsetud ja lummatud.

Suurteks jutustusteks nimetab Lyotard suuri ideoloogiaid, mis olid omased modernismi ajajärgule ja millesse postmodernismi ajajärgul enam ei usuta. Suur jutustus on eelkõige usk progressi ja teadusesse, mis tulenes tehnika arengust. Kuna maailm ei muutunud sellest paremaks, sai valdavaks umbusk. Kuigi tekkis arvamus, et suured narratiivid asenduvad väikeste lokaalsete jutustustega, mis eksisteerivad sõbralikult kõrvuti, osutus see samuti utoopiaks ja eelmiste asemele tuli uus suur jutustus. Näiteks arvas Francis Fukuyama, et saabub heegellik nn "ajaloo lõpp", kuid see utoopia põhines samuti teatud progressi ehk inimkonna täiustumise usul. Mingit täiust ega ajaloo tippu aga ei paista. Sisuliselt on see samasugune illusioon nagu kommunism. Turumajandus ja neoliberalism on uus jutustus, mis varises kokku 11. septembril. Ameerikalik heaolu ideaal ehk vabadus kõigest ja kõigist viib tegelikult anarhiani, mille taltsutamiseks tuleb taas kasutusele võtta totalitaristlik vägivald. Kas täielik vabadus on üldse võimalik? Ja vabadus millest ja milleks?

Selle uue metanarratiivi äratundmine on viinud nii Ameerikas kui Euroopas demokraatia usalduskriisini. Demokraatlik võimustruktuuri on sisse kirjutatud pettus. Väliselt jäetakse mulje, et valitseb rahvas, tegelikult aga poliitikute kildkond või nende taga olevad rahandusringkond. Näiliselt, loosungites valitseb sõnavabadus, kuid sisuliselt on sõnad ainult pettus. Pettuse paljastamisest üksi ei piisa, on vaja tõelist sündmust.

Lyotard'i meelest saab ühiskond püsida vaid mitmekesisusel ja väikestel jutustusel, mitte ühel ainsal tõel ega struktuuril. Ta räägib sellest, kuidas teadlikkus erinevusest - le differend – üha kasvab. Selle erinevuse vaenlane ja hävitaja on mis tahes suur jutustus ehk metanarratiiv. "Suure jutustuse asemele peavad tulema väikesed jutustused. Metanarratiivi ehk suure jutustusega kaasnevad ettemääratus ja kontroll. Teadus on hiljuti tõestanud, et see on asjatu energiakulu. Lyotard'i arvates funktsioneerib postmodernne ühiskond pigem abstraktsusel ja ebakindlusel, ilmnedes ebastabiilsuse otsinguis, mis on omased heterogeensele ühiskonnale."³

Väikestes jutustustes puuduvad lahkhelid, need jutustused on lokaalsed, lähtudes mingite konkreetsete gruppide ühistest uskumustest. Väikesed jutustused on omavahel seotud ajaliste ja ruumiliste kokkupuutepunktide kaudu. Need tunnistavad üksteise erinevust ega pea ühtegi tõde ega teadmist lõplikuks. See on mitmehäälne ühiskond. Kui suur narratiiv pärsib loovust, siis väikesed narratiivid just soosivad seda. Neile on omane interaktiivsus ja vastastikune, ühendav toime. Autoritaarne metanarratiiv pigem eraldab inimesi ja gruppe. Metanarratiiv elab tulevikus, väike jutustus aga olevikus, antud hetkes. Kõik on ajutine, suhteline ja mööduv. "Väike jutustus on suure jutustuse antitees, esindades paindlikkust, luues end lakkamatult uuesti, olles vaba traditsiooni koormast ja etteantud ideoloogiate piirangutest."⁴ Väikeste jutustuste kõrvutamisel, kokkupuutel sünnivad järjestikused sündmused, sündmuse liikumine, mis omakorda loob jutustava teadvuse.

Jutustav teadmine ehk savoir narratif vastandub teaduslikule teadmisele. Mis on üldse teadmine? "Teadmist (savoir) kui sellist ei saa taandada teadusele, isegi mitte õppimisele." Teadus on vaid tunnetuse alaliik. Teaduslik teadmine otsib reaalseid tõendeid, see peab olema tõestatav. "See koosneb denotatiivsetest väidetest, mille paikapidavuseks peavad olema täidetud kaks lisatingimust: objektid, millele on väidetes viidatud, peavad olema pidevalt kättesaadavad, teisisõnu, need peavad olema järele kontrollitavad; peab olema kindlus, et antud väide kuulub ekspertide poolt heakskiidetud keelde.""⁵

Jutustava teadmise puhul pole säärane legitimatsioon vajalik, see ei toetu autoriteedile. Jutustuse edastamise õigus saadakse selle läbi, et ollakse lugu kunagi ise kuulnud. Keeleline korrektsus ei ole siin oluline. Legitimatsiooni annab kuulamisoskus. See teeb teadmisest päristeadmise. Kuulamisoskus saavutatakse meenutamise, intonatsiooni, rütmilisusega. Vajalik on kuulaja isiklik side, samastumine loo ja jutustajaga – kuulajas sünnib ise jutustaja, (esivanemate) teatepulk antakse edasi. Ammune saab kohalolevaks. Jutustus on oma eheduses alati esmakordne. Jutustatavasse uskumine legitimeerib selle, pärimust edasi kandev kogukond uueneb ise üha uute jutustajate sündimise kaudu. Jutustav teadmine on teadmise põhivorm, sest on võimeline lahendama eetilisi küsimusi, mille suhtes teaduslik teadmine on võimetu või ükskõikne. Teadus eetikata viib enesehävituseni.

Performatiivsus on olemasoleva süsteemi efektiivsuse üha suurem täiustamine, kus asjad muutuvad iseenda eesmärgiks – sõda sõja pärast, raha raha pärast. See kõik viib nihilismi. Tekib suletud ring, umbne, klaustrofoobiline meeleolu, mis masendab ega lase hingata. See loob ühetaolisuse, mehaanilisuse nagu seda ilmekalt on kujutatud Chaplini filmis "Modern Times". Sündmus kui selline puudub, midagi ei juhtu, kõik on vaid lõputu kordus, koopiate koopia. Kõike hinnatakse efektiivsuse alusel, inimestest saavad mutrid suures masinavärgis, automaadid hästitoimivas süsteemis, mis näib lõputult ja pidurdamatult kihutavat ja ketravat nagu rikki läinud plaat. Tekib sündmuse ootus, soov vabaneda - Arrive-t-il? Lyotard näeb sellele neoliberaalse kapitalismi ummikseisule vaid üht lahendust: "Ainus alternatiiv performatiivsuse täiustamisele on entroopia või hääbumine."⁶

Keel koosneb fraasidest, mis omakorda moodustavad frazirežiime ja need omakorda diskursusi. Keelelised seosed tekivad keelelisest sündmusest. Sillad, seosed eri fraasirežiimide vahel on hädavajalikud, et üldse mingi diskursus saaks tekkida. Kui kehtiv fraasirežiim ei võimalda midagi öelda, tekib lahkheli, différend, arusaamatus. See toob kaasa vaikimise. Lahkheli ei saagi kunagi täielikult välja öelda ega sõnastada, ometi vajab see sõnastust, see on keeleline seisund, valitseb sõnastuste paljusus. See on see seisund, mida tunneb ka armunu, kes on mõistnud, et on armunud. Tal ei ole sõnu, ta on sõnatu. Sõnastamisega ta otsekui rööviks sündmuse, see oleks lõppenud. Kui sündmus, lahkheli sünnib aga ülekohtust, vajab see tingimata sõnastust, sest sel on tervendav mõju. See vajab teistsuguseid väljendusvahendeid, mida võimaldab kujundlikum, mitteformaalsem keel, mida suudab pakkuda näiteks kirjandus, filmikunst või filosoofia. Kui see lahkheli jätta sõnastamata, jutustamata, võib see sündmusena kaduda, kuid jälle uuesti korduda.

Kõige suurem kuritegu on võtta inimeselt väljendusvahendid, sundida teda vaikima. Ellujäänu paradoks seisneb selles, et ta ei saa tõestada, et midagi hirmsat on juhtunud, kuna ta on elus: "Kahju, mida väidad olevat sündinud, ei ole kunagi aset leidnud, seega on sinu tunnistus vale. Või kui see ongi aset leidnud, ei saa sa olla kannataja, ja järelikult on sinu tunnistus vale."⁷ Sellest ellujäänu paradoksist tulenevad neli vaikimist: 1) mul ei ole õigust rääkida; 2) juhtunust ei saagi rääkida, sest keegi teine ei mõistaks seda, mind peetaks hulluks; 3) midagi polegi juhtunud, sest seda, millest ma tahan rääkida, ei ole enam, seda ei saa tõestada, ette näidata; 4) kellelgi pole õigust seda kuulata, puudub adressaat. Sellest vaikimisest tuleb aidata välja murda. "Fraaside formuleerimiseks ja sidumiseks tuleb leida uued reeglid, mis väljendaksid sellest tundest tulenenud lahkheli, et see ei sumbuks ja ohust märku andnud tunne ei jääks asjatuks."⁸

Ilu idee on meeleliselt tajutav, ajas ja ruumis esitatud vormi – kunsti-, heliteose vms - esteetiline nauding. See nauding pole seotud omakasuga. Kuid on ka esteetilisi elamusi, mida Kant oma otsustusvõime kriitikas (mille alla ta paigutab kogu esteetika) nimetab metsikuks iluks. See on ülevus, taltsutamatu vägi, midagi, mis on aja ja ruumi taga, midagi igavikulist ja lõpmatut. See on kõige ürgpõhjus, absoluutne lihtsus, mida me ei saa mõista analüütiliselt, vaid ainult tunnetuse ja kujutluse abil. Seda ei saa edasi anda tavapärase vormi, vaid pigem abstraktsiiooni kaudu. See on sama edastamatu sündmus nagu on lahkheli. Need kaks võivad ka ühes sündmuses kattuda. Esteetiliselt võib tegu olla koguni inetusega. Ülevus on naudingu ja valu ühendus – nauding tuleb idee äratundmisest, valu sellest, et seda ei suudeta väljendada. See on meelteülene kogemus.

Ülevuse kujutamine on omane postmodernismile, õieti algabki postmodernism sellest, kui ilu kujutamiselt minnakse üle ülevuse kujutamisele. Ilmnevad uued, mitterealistlikud vormid nagu ekspressionism, abstraktsionism. Lyotard ei vastanda modernismi ja postmodernismi. Mõlemale on omane ülevus, kuid modernismis on see seotud tugeva nostalgiaga, igatsusega suure seletuse, jutustuse järele. Küll aga vastandub modernism realismile, sest seal puudub ülevus, sündmus. Teatud mõttes võib öelda, et realism on ühedimensiooniline ja seega täiesti ebarealistlik. See on tehislik valmismaailm, milles puudub dünaamika, millele on omased muutumatud fraasirežiimid. Referent on taltsutatud, kõik toimib vaid ilu-inetuse vastandusel. See inetuse rõhutamine tekitab mulje, nagu kõige taga luuraks kuri tahe. Postmodernism võib kasutada mõningaid realismi vorme, kuid viies neid nihkesse või liialdades nendega – tekib hüperrealism.

Gilles Deleuze'i arusaam sündmusest vastandub Lyotard'i omale. Sündmus ei ole juhtumine, vaid on ainulisuse purse, ainulisuste jada. Jada, kordumine on vajalik, et sündmus ilmneks üha tugevamalt, kinnituks, saaks ainuliseks, sündmuste sündmuseks. Sündmus on puhas, ideaalne, ebareaalne (irreél) ja kehatu (incorporel). Sündmuse nägemiseks tuleb see eraldada selle ajalis-ruumilise teostumisest (effectuation). See ei ole olemus, sisu, vaid pindmine, olemise välisus. See on olemine väljaspool olemist (extra-etre).

Sündmuse atribuutideks on viibimine (insisto), see ei jõua kohale, või püsib (subsisto). Keeleliselt väljendavad sündmust verbid, eriti infinitiiv, mis on puhta sündmuse vaste. See ei ole asi ise ega juhtumine, vaid jääb keele ja asjade vahele, piiri peale. Ta on imeõhuke, vaevutajutav, tabamatu miski, mis on ja ei ole ka. See on asjade kohal olev sellesus, Duns Scotuse hecceitas. Ükski sündmus ei sarnane teisega, iga sündmus on subjektita individuatsioon. Sündmus ei juhtu kunagi olevikus, vaid on juba juhtunu või juhtuma hakkav, igavikuline.

Igavik, aion, on lõputu kestvus, lõputa aeg. Sellele vastandub kronos, tegevik, aegvik, kus sündmus saab aktuaalseks. Sündmuseaeg kuulub aioni, lõputusse kulgemisse, mis on lõputult jagunev. Deleuze räägib puhta muutumise, saamise (pur devenir) paradoksist, milles samaaegsus tagatakse oleviku vältimisega. Liigutakse lõputust minevikust lõputusse tulevikku. On topeltseriaalsus: ideaalsed seeriad ja reaalsed seeriad (tsükliline, mütoloogiline aeg). Seriaalset juhuslikku sündmust tähistab täringuvise. Sündmus on sissetung seriaalsusesse. Muutumine, teisenemine ei ole ajas kunagi lineaarne. Sündmus nõuab ootamatut konteksti, kaost.

Struktuur on tegevikus korduv muster, erinevuste võrgustik, mille kaudu tekivad asjade vahel seosed. Sündmustest tekivad struktuurinihked. Nihke kaudu tekib struktuuris seriaalsus, erinevad jadad. Sündmusel on neli eri laadi: 1) extension, levimine, lõputu hargnemine; 2) intension, koondumine, kõigi ainuliste seeriate kokkutulek vastavalt intensiivsusele, moodustub uus seeria; 3) préhension, hõlmamine, kus moodustub eraldi üksus, elementide kokkukasvamine (concrescence); 4) ingression, hangumine, kokkuvoolamine, ainulisuste voog liigub püsivuste objektideks.

Kogu elu ja olemine on ainulaadne ainulaadsete sündmuste kogum, üks suur sündmus, eventum tantum. See ei ole olemisühtsus (unicité), vaid ühehäälsus (univocité), üheskoosvõimatus, disjunktiivne süntees. Olemine hõlmab meid kõiki, kõiki eriolemisi aionis. Võimatu saab võimalikuks just tänu võimatusele.

Deleuze eristab tavalist, piiratud, osalist mängu ja ideaalset, totaalset mängu, mis on elu ise, osa tegelikkusest. Piiratud mäng võib üle minna ideaalseks mänguks, sellest saab sündmus. Tavalises mängus on eelnevalt kokku lepitud reeglid, kindlad käigud, hüpoteesid, juhuse roll kahaneb iga käiguga. Tavamäng lõpeb võidu või kaotusega. Ideaalses mängus pole võitjaid ega kaotajaid, reegleid, juhuse roll kasvab. Selline mäng tundub lõputu. Selline tunne oli ka "Alice Imedemaal" kihutusjooksus. Tegelikult pole ideaalset mängu olemas, vaid see on üksnes meie kujutluses, sest kus on mäng, kui see enam tegelikkusest ei eristu? See ideaalne mäng on mõtlemises ja kunstis, mis ongi tegelik reaalsus. Ideaalse mängu kirjanduslikuks võrdkujuks on Jorge Luis Borgese "Loterii Babüloonias".

Kõik kvalitatiivselt erinevad täringuvisked, seeriad moodustavad kokku ühe punkti – point aléatoire'i. See on nagu ainuline sündmus, üksainus vise, mis nihkub läbi viskeseeriate ajas, olles suurem kui ükski ajaline kestvus, vastandudes ühe täringuviske ajale, mis toimub väikseima ajalise kestvuse jooksul. Selle minimaalse ja maksimaalse aja vahel on pidev aeg, mis on piiramatu. Aleatoorilise punkti suhtes toimuvad kõik visked samaaegselt. See ainukordne vise on kaos, mille fragmendiks on konkreetne vise.

Deleuze vastandab käesolevat (actuel) ja väesolevat (virtuel). Väesolev ei ole tema jaoks võimalikkus, vaid hoopis tegelik reaalsus. See on kestus, subjektiivne aeg, kus ammu kõik on teada ja otsustatud. See on tunnetatav intuitsiooni abil. Käesolev on kogu mateeria, tavaline, objektiivne, lineaarne ajakulg, mis Deleuze'i jaoks ei ole tegelik reaalsus. See, mis on võimalik, ei juhtu tulevikus ega käesolevas, vaid on ammu olemas olnud. See pole lihtsalt veel käesolevaks saanud. Võimalikest valikutest saab tegelikuks vaid üks – selles on potentsiaalsuse traagika. Käesolevas toimunust ei saa tuletada seda, mis kunagi oli võimalik. Väesolule on omane erinevus, selle aeg ja ruum on heterogeensed., virtuaalne kogemus on mitmeharuline. Hetk, mil virtuaalsusest tungib miski aktuaalsusse, on kättejõudmine väest. Toimub eristus (differentation), millegi uue loomine (création).

Deleuze eristab kolme filosoofitüüpi:

1) Platooniline (ka apollooniline) filosoof, kes tuleb koopast välja (Platoni koopa metafoor), pürgib üles, puhtuse ja täiuse poole. See on idealist, kes pettub ja masendub pidevalt, kukub kõrgustest alla;

2) Sügavuse filosoof on materialistlik, dionüüslik, pre-sokraatlik. Läheb tagasi koopasse, süüvib ürgpõhjusesse;

3) Pealispinna filosoof, stoiku, küünik. Läheneb asjadele kõrvalt, on sündmuse-keskne. Nagu Herakles, kes toob asju pinnale, pöörab pahupidi (perversion). "Eetikal saab olla vaid üks tähendus: tuleb olla selle vääriline, mis meiega juhtub. Või pole eetikal üldse tähendust."⁹ Selline on pealispinna filosoofi moraal.

Sündmus oli olemas enne teadvust. (Taas sarnasus Platoniga.) Deleuze'i sündmus läheneb saatusele. Oma saatust tuleb armastada ja tahta (amor fati). Kui ma pidin armastama hakkama, siis ma ka tahan armastama hakata. See on ressentiment'i kriitika, millele vastandub sussentiment. Tahtes sündmust, saatust, muutume ise oma saatuseks, meist saab sündmus. See on täielik elujaatus, millest sünnib élan vital, eluind. Sellise sündmusekssaaja vastand on alati rahulolematu ja pahur inimene, kes oma kurjale saatusele otsib süüdlast teistes. Sellisel inimesel puudub tegelikult elutahe. Sündmuse tahtmine ei ole leppimine ega allaandmine, vaid juhtuvast leitakse tõde, mille abil muutuda, et kujundada ise oma tegelikkus. Sündmuse väljavalimine juhtunust huumori abil aitab puhastada olulist ebaolulisest. Huumor aitab sisemiselt ellu jääda.

Alain Badiou käsitus on suurel määral vastandlik Deleuze'ile, kelle jaoks sündmuse uudsus ei ole kunagi midagi uut. Badiou sündmus on katkestus, midagi täiesti uut, milles tavapärane katkestatakse, ilmub midagi uut ja müstilist. Kuigi eeldused sündmuse tekkeks on immanentselt varem varjatult olemas, need on ebanormaalsed (a-normal). Sündmus on olemise, normaalsuse katkestus, tuleb väljast poolt, kuid ei ole jumalik sekkumine.

Olukorrad on ükskõiksed paljusused, nende struktuur ei anna mingit tõde. Asjade kulg ei ole millegi tõestus. Faktid ei räägi sellest, mis on väärtuslik. Tõde tuleb üksnes sündmusest, katkestusest, väljamurdmisest olemasolevast korrast. Seega on tõde samuti ebanormaalne, ebatavaline. Selle murrangu, mõra, tingib olukord ise. Sellest murrangust, sündmusest sünnib tõe võitleja, tõeline subjekt, kes on tõe sündmusele truu. See tõe võitleja loob uue maailma, on tõeliselt revolutsiooniline. Tema revolutsioon ei ole hävitus (destruction), vaid lahutus (soustraction), millel on ülesehitav jõud. See on olemasolevast ettevaatlik, järk-järguline lahtirebimine. Lahutatud elementidest ehitatakse midagi uut, uus subjektiivsus.

Badiou võrdsustab ontoloogia matemaatikaga. Iga olukord on paljusus, ka olemine ise on matemaatiline paljusus. Puhas olemine on tühjus, tühi vorm. "Matemaatikad tähistavad seda, mis olemises eneses on väljendatav puhta paljususe teooria pinnal."¹⁰ Puhas paljusus kui matemaatikad võimaldab midagi öelda olemise kohta. Matemaatilised objektid, struktuurid on reeglipärased tühjad hulgad, mida ei leidu nähtavas maailmas, vaid sarnaselt Platoni ideedele on need kusagil vaimses, puhtas olemises. See tõestab taas, et Badiou on neoplatoonik. Matemaatikad ei esita mitte midagi peale esitamise enda – puhas ontoloogia. Puhas esituse esitamine ja paljusus on üks ja seesama. Tühjuse kaudu annab matemaatika puhta olemise, paljususe.

See, mis pole olemine, on mitte-loodus (non-nature), midagi muud kui olemine (l'autre-que-l'etre), ebanormaalsus, ebapüsivus (l'instable). See on ajaloolisus (l-historique). Ajaloolisus ongi mitte-loodus, see ei pärine olemasolevast.

Badiou eristab sündmusolu (site événementiel) ja olukorda (situation). Normaalsus on paljusus, mis on nii esindatud kui esitatud, topeldatud, on objekti vormi ülene. Ebanormaalsuse ainulised, topeldamata paljusused kuuluvad olukorra juurde, kõrvale, kuid ei ole selle osa, selle sees. Ajalugu on ainuline kõikjalolu ebanormaalsuses, väljaspool normaalsust. See kuulub normaalsuse juurde, kuid ei ole osa sellest. Ajalugu on sündmusolu, mis viibib ainulisuse püsimatuses. Olemasoleva sees tekkiv sündmus ei muuda režiimi, ainult teisendab seda. Tõeliseks muutuseks on vaja päris sündmust, tugevat ainulisust, mis hõlmab kõike ja mille tagajärjed on pöördumatud. Sündmusolud on kõigi olukordade alus, taust, väljaspoolsus, tühjuse piir, mõtlemise lõpp.

Transtsendentsele režiimile, kehtivale olukorrale on omane tunne, et miski ei saa muutuda, kuid mingil hetkel muutub paratamatuks, et mitteeksisteerivad, ebanormaalsed paljusused, elemendid, mis ei kuulu olukorra sisse, kuid on sellega seotud, muutuvad aktiivseks ja sünnib uus olukord. See uus olukord kestab kuni järgmise sündmuseni, millest saab taas uus olukord. Need sündmusolus, väljaspool olukorda olevad elemendid on nagu pereliikmed, kellel pole passi ega sissekirjutust, s.t. neid pole ametlikult olemas, kuid ometi kuuluvad nad perekonna juurde.

Hegeli jaoks oli loodus midagi tardunut, mida tuleb muuta, täiustada, selleks, et ületada inimese ja aine vastasseis. Badiou arvates on aga loodus pidevas muutumises, selles on loomuerisuste lakkamatu elu, evenetum tantum. Meid ei hävita mitte ohtlikud loodusjõud, mida tuleb taltsutada, vaid hävitus on väljaspool loodust. Seepärast ei poolda Badiou destruktsiooni, vaid leebet lahutavat liikumist, substraktsiooni mis toob kaasa katkestuse. Hävitus tuleb reaalsusehimust, milles "näivuselt" püütakse katet võtta, pettust kõrvaldada, kuid selles himus muutub hävitus omaette eesmärgiks, millel pole lõppu. Luuakse tegelikult uus näivus ja pettus, mille ülalhoidmiseks on vaja hirmu ja terrorit. Reaalsushimust aitab üle saada orgaaniline substraktsioon.

1The Lyotard Dictionary, Edited by Stuart Sim. Anthony Gritten: Event, lk. 70.

2Ibid, lk. 71.

3Ibid, Angélique du Toit, Grand Narrative, Metanarrative, lk. 87.

4Ibid, lk. 88.

5 Jean-François Lyotard, The Postmodern Condition, The Pragmatics of Narrative Knowledge, lk. 18.

6Ibid, The Nature of the Social Bond: The Modern Alternative, lk. 12.

7 Jean-François Lyotard, The Differend,ptk. 7, lk. 5.

8Ibid, ptk. 22, lk. 13.

9Gilles Deleuze, The Logic of Sense, Twenty-first Series of the Event, lk. 149.

10Alain Badiou, Being and Event, lk. 5.

Luule heuristiline analüüs

       

HAMLET

Ruum jäi vaikseks, mina seisin laval,

nõjatudes ukse najale,

püüan teada saada kaugest kajast,

mis on määrat minu ajale.

Öine pimedus mu üle visat,

tuhandest binoklist sihtimas.

Kui see võimalik on, lase, Isa,

mööda minna mu'st see karikas.

Armastan su isemeelseid plaane,

nõustun seda osa mängima.

Nüüd ent käimas hoopis teine draama,

mind vaid selleks korraks vabasta.

Ette mõeld ent sündmustiku kava,

vääramatult kindlaks määrat see.

Olen üksi, kõikjal teesklus kaval.

Elu pole üle välja sirge tee.

Boris Pasternak

Tõlkinud Marie Under

Täht-täheline tasand

Laval seisab näitleja, kes esitab oma monoloogi, pöördub isa poole palvega, et see ta raskest rollist vabastaks, kuid siiski lepib oma saatusega.

Keeleline tasand

Värsimõõt:

- v – v – v – v – v

- v – v – v – v -
- v – v – v – v – v
- v – v – v – v -
Luuletuses kordub neljast värsist koosnev stroof, milles vaheldumisi kordub viiejalaline täielik trohheus lõpetamata rõhulise viiejalalise trohheusega.

Riimiskeem:

ABAB

Tegu on ristriimiga. Kasutatud on peamiselt irdriimi. Leidub ka mees- ja naisriimi.

Heakõla:

Keel on voolav, hästi kõlav, kasutatud palju helilisi kaashäälikuid. Leidub algriime - alliteratsiooni: mööda minna mu'st, kui ka assonantsi: saada kaugest kajast.

Sõnavara, väljendid, stiil:

Sõnavara on lihtne, pigem lähedane tavakeelele, kuid esineb ka poeetilisemaid ja arhailisemaid väljendeid: nõjatudes, määrat, visat, karikas, isemeelseid, vääramatult. Väljenduslaad on selge ja arusaadav.

Tekstipilt, kirjaviis:

Tekstipilt on traditsiooniline, stroofid paigutatud tavapäraselt. Kirjaviis on uuem, kehtiva kirjakeele normidele vastav, vaid üksikud sõnad on rütmi huvides luulekeelele omaselt lühendatud: määrat, mõeld. Tähti, kirjavahemärke ja tühikuid on kasutatud õigekirja reeglite kohaselt.

Kujundid, metafoorid, metonüümiad:

Isikustatud paradoks: pimedus tuhandest binoklist sihtimas. (Kuidas saab pimedus binoklist nagu relvast sihtida?) Samas on tegu ka hüperbooli ehk poeetilise liialdusega: tuhandest binoklist. Tugev metafoor.

Teine metafoor: öine pimedus mu üle visat (nagu tekk).

Lase mööda minna must see karikas – seda võib võtta nii metonüümia kui sümbolina: esimesel juhul viide mürgi- või murekarikale; teisel juhul karikas kui millegi raske ja kohutava kehastus.

Elu pole üle välja sirge tee – võrdlus.

Kõikjal teesklus kaval – metonüümia valelikele, alatutele inimestele, valitsevale õhkkonnale.

Ajalooline tasand:

Luuletuse pealkiri viitab otseselt Shakespeare'i näidendile "Hamlet", Vormilisele lihtsusele vaatamata on luuletus eri tasandite ja häälte keerukas süntees. Lisaks Hamletile on viidatud Kristuse palvele Keetsemani aias, mis pärineb Pühakirjast¹. Ei ole siiski alust arvata, et lüüriline mina seostab ennast otseselt Hamleti või Kristusega, või et luuletus räägiks lihtsalt Kristuse või Hamleti sarnasusest. Pigem kasutab lüüriline mina neid "maske" oma hingeseisundi või olukorra kujutamiseks. Tekst on esitatud voolava (sise?)monoloogina, põimides sellesse neli eri tasandit: laval toimuv, kirjanduslik-romantiline, ajaloolis-religioosne ja autobiograafiline.

Kes on siis tegelikult see lüüriline mina, kel on nii palju maske ja kes räägib neljahäälselt? Esiteks on luuletuse kirjutanud reaalne autor Boriss Pastenak, kuid mitte oma luuletusena, mis võiks näiteks ilmuda luulekogus, vaid osana romaanist. Tegu on tema romaani "Doktor Živago" viimases peatükis kirja pandud peategelase Juri Živago kahekümne viiest luuletusest koosneva tsükli esimese, avaluuletusega. "Hamlet" juhatab sisse luuletsükli kui visandi kogu romaanile, nagu Pasternak seda ise on nimetanud. Tegu ei ole niisiis Pasternaki enda, vaid teatud mõttes tema alter ego loominguga. Oma elu lõpul kirjutatud autobiograafilises teoses "Inimestest ja olukordadest" on Pasternak väljendanud rahulolematust oma senise loominguga. Ainsaks erandiks, millega ta täiesti rahul on, ongi romaan "Doktor Živago": "ainus teos, mida ma ei häbene ja mille eest olen valmis täielikult vastutama"².

Ajaloolise konteksti osas tuleb mainida ka fakti, et 1946. aasta veebruaris kanti Moskva ülikooli kirjandusklubis esmakordselt ette Pasternaki tõlgitud Shakespeare'i tragöödia "Hamlet" (luges Aleksandr Glumov). Kuna Pasternak oli pikemat aega luuletajana põlu all olnud, leidis ta endale väljundi Shakespeare'i tõlkimises. Vaatamata sellele, et ta oli tuntud isikupärase tõlke poolest, on kõik peamised Shakespeare'i draamad siiani venekeelses kultuuriruumis käibel just tema tõlkes. Samal ajal, veebruaris 1946, kui kanti esmakordselt ette tema tõlgitud tragöödia Hamlet, kirjutas Pasternak ka esialgse variandi samanimelisest luuletusest, millest saab nurgakivi kogu romaanile. Esialgses variandis kõneleb üksnes Hamlet, Kristuse häält selles veel pole. Pasternaki autobiograafiast võib lugeda välja ka otsese inspiratsiooni romaani tavapäratule žanrile, mis koosneb luulest ja proosast: "Shakespeare'i tegelased kõnelevad sageli alguses värssides ja seejärel proosas. Värssides edasi antud stseenid oleksid nagu visandid, mis viiakse lõpule proosas. Värsid võimaldasid Shakespeare'il kiiresti ja vahetult väljenduda. Tema luule ammutab jõu just nimelt visandlikkusest, mis on võimas, kontrollimatu, korratu ja külluslik."³ Just selline on ka Pasternaki romaani ülesehitus ja luule kontekst selles. Neid Juri Živago luuletusi on peetud Pasternaki parimateks, kuid luuletaja on ise rõhutanud, et tegu ei ole mitte tema, vaid romaani peategelase loominguga. Seega on Živago mask, mille autor juba esimeses luuletuses võtab, märgina sellest, et rääkima hakkab justkui tema "tõeline" või parem mina.

Kuid milline sisuline seos võiks olla Pasternakil või Živagol Hamletiga? Vaevalt ootab Pasternakki või Živagot ees kättemaks või mõrv, kui siis ehk ümberpööratud tähenduses. Pasternaki kaasaeg kubises mõrvadest, loomeinimeste kas vabatahtlikest või lavastatud enesetappudest, piinamisest, valitseb üleüldine apokalüptiline meeleolu – paljuski sarnane Taani printsi ajale. Tsaar on tapetud, maad laastab revolutsioon ja kodusõda, järgnevad stalinistliku repressioonid. Seda kõike Pasternak oma romaanis ka kujutab, kuid see, et Pasternakil polnud plaanis romaaniga stalinlike mõrvade eest kätte maksta, ei tule välja mitte ainult romaani sisust, vaid ka luuletusest endast. Nüüd ent käimas hoopis teine draama, vihjates sellele, et sarnasus Hamleti olukorraga on, kuid teises võtmes. Ja võtme annab taas Pasternak ise: "Hamlet on tahte tragöödia." Küsimus ei ole mitte tahtenõrkuses ega neuroosis, vaid hoopis kangelaslikkuses. "Võlutud publik on tunnistajaks suuremeelsele ohvrile, mille Hamlet toob oma maist heaolu kõrgemale eemärgile ohvriks tuues", kirjutab Pasternak. Niisiis, mõistame, et siin kõneleb temas idealist. "Vaimu ilmumisega loobub Hamlet oma tahtest, et "täita selle tahet, kes on ta läkitanud". Hamlet ei ole nõrkuse, vaid kohuse ja enesesalgamise draama."⁴

Siit liigumegi neljanda hääle juurde, milleks on Kristuse hääl. Pasternaki uurijad väidavad, et romaani kirjutamise käigus sai Pasternakist kristlane, kuigi nii nagu Dostojevskigi, oma nägemusega kristlusest. Romaani valmides kirjutas ta ümber ka luuletuse, tuues sisse Kristuse teema Ketsemani aias. Ja Ketsemani aia stseen räägib otsesõnu "võitlusest" kahe tahte, Isa tahte ja Poja tahte vahel, nii nagu ka Hamleti puhul. Ja mõlemal juhul allutab viimane selle esimesele. Mõlemas aktis näeb Pasternak kangelaslikkust ja kangelaslik on ka Pasternaki samm, et ta romaani avaldab ja üldse kirjutab.

Kuid vaatamata sellele, et nii Kristuse kui Hamleti isa plaanid isemeelsed on, on nende sisu vastandlik. Kristus võtab enesele lunastuse, Hamlet aga kättemaksu koorma. Kumma tee valib Pasternak, ilmneb sõnadest: Ent nüüd on käimas hoopis teine draama. Kui avaluuletust käsitleda võtmena kogu romaanile, võib kogu romaani ennast käsitleda kui lunastust. Pasternak võtab enesele rolli, mis sellel ajaloohetkel, selles olukorras temal kui loomeinimesel lasus, nimelt öelda välja tõde. Ja tõe väljaütlemine on ühine nii Pasternakile, Kristusele kui Hamletile. "Tegelikult on see minu esimene tõeline teos. Tahan selles esitada ajaloolise pildi sellest, mis on toimunud viimase 45 aasta jooksul Venemaal."⁵ Ja selle ajaloolise tõe mõistmiseks ja väljaütlemiseks pöördub Pasternak tagasi minevikku, Hamleti olukorda: püüan teada saada kaugest kajast,/ mis on määrat minu ajale.

Siit jõuamegi luuletuse sügavama ajaloolise ja autobiograafilise tähenduseni. Pasternak teadis, et romaani ilmumisega võtab ta enesele koorma, mis kõigile ei ole jõukohane. Ilmselt nägi ta ette, et see toob kaasa tema väljaheitmise kirjanike liidust (mis ka juhtus), et ta satub võimude tähelepanu ja meelepaha alla, julgeolekuorganite pideva tähelepanu keskmesse: Öine pimedus mu üle visat, tuhandest binoklist sihtimas. Seda öist pimedust on mõned kirjandusteadlased pidanud ka totalitarismi sümboliks. Pasternaki aimdused said tõeks: Venemaal romaani ei avaldatud, see oli valitseva korra suhtes liiga vaenulik, paljastav, väikekodanlik, tagurlik, religioosne jne. Pasternakil õnnestus käsikiri välismaale toimetada, romaan tõlgiti kohe paljudesse keeltesse ja sai juba mõne aasta pärast pärjatud Nobeli preemiaga. See kõik oli väga hea ja kena, kuid sellel oli ka oma hind - Pasternakile. Ta suri kahe aasta pärast.

Nõjatudes ukse najale,/ püüan teada saada kaugest kajast,/ mis on määrat minu ajale./ Öine pimedus mu üle visat,/ tuhandest binoklist sihtimas. Siin räägib Pasternaki hääl. Draama leiab aset mitte Taanimaal ega näitelaval, vaid Peredelkinos, kus Pasternak elas ja oma romaani kirjutas. Oli üldteada, et tema järele võidi tulla ükskõik millisel ööl, nagu tuldi järele paljudele teistele temasugustele. V. Meierholdi kohtuasjaga tegelenud prokurör esitas süüdistuse ka Pasternakile ja oli imestunud, et too veel üldse vabaduses on ega ole arreteeritud. Seda reaalset ohtu annab edasi ka väljend binoklist sihtimas. Luuletusega kinnitas Pasternak oma teadlikku valikut minna lõpuni, täita moraalset kohustust oma aja, maa ja rahva, ja viimselt taevase Isa ees, võttes justkui romaani kirjutamisega enese kanda kogu rahva saatuse ja kannatused, nagu ka Juri Živago romaanis teha igatseb: "Viimast korda otsekui hüvastijätuks vaatas ta vaimustusest ahne pilguga pilvi ja puid, uulitsal kõndivaid inimesi, õnnetuste käes vaevlevat suurt Vene linna ning oli valmis end ohvriks tooma, et muuta elu paremaks, kuid oli võimetu midagi tegema". Selle soovi ainsaks väljundiks jääb loomine, luule, kui viis sisemiselt inimesena ellu jääda. See vaimne ellujäämine, Živago luule, mis jõuab romaani kaudu miljonite lugejateni, on Pasternaki ainus kuritegu, mille eest ta ka süüdi mõistetakse.

Luuletuse viimases salmis põimuvad Hamleti, Pasternaki ja Živago hääled: Olen üksi, kõikjal teesklus kaval./ Elu pole üle välja sirge tee. Nad on oma valikus üksi. Pasternakki peetakse nagu Hamletitki hulluks, teda sunnitakse Nobeli preemiast loobuma (mida ta ilmselt lähedaste pärast ka teeb), teda jälgitakse, jälitatakse, püütakse vahele võtta, kuid ilmselt takistab seda maailma avalikkuse kesmes olek. Pasternak teab, et see on raske koorem, sestap palub: Kui see võimalik on, lase, Isa,/ mööda minna mu'st see karikas. Kuid karikas ei lähe mööda, Pasternak tunnetab, et peagi sureb, ei pea sellele pingele vastu.

Väga selgelt annab olukorda pärast romaani ilmumist ja Nobeli preemiat edasi Pasternaki luuletus aastast 1959, mille pealkiri on kõnekalt "Nobeli preemia". Ta räägib luuletuses sellest, et teda aetakse nagu metslooma taga, et ta on nurka surutud, eksleb pimedas metsas, ei leia väljapääsu, kuid lisab: Tulgu, mis tuleb. Ükskõik. Ja küsib, mille eest? Mida ta on kurja teinud, on ta kedagi tapnud? Tema ainus süü on selles, et nüüd kogu maailm tema romaani kaudu tema maa ilu nähes liigutusest valab pisaraid. Kõigele vaatamata usub surma hingust tundes, et kord saabub aeg, mil headuse vaim saab valest ja kurjusest võidu.⁶

Teine luuletus, mis kinnitab ja viib lõpule "Hamletis" alustatu, on romaani luuletsükli viimane luuletus "Ketsemani aed". Selles teostub "Hamletis" neljahäälselt esitatud kangelastegu, ohver, mis siin ilmutab just oma lunastuslikku külge. Selle luuletusega lõppeb ka romaan, ja teatud mõttes lõppeb nii Živago kui Pasternaki elu. Sellisena näevad nad ette oma surma:

(---)

Tee lõpul kellegi on näha aeda.

Kõik jüngrid jättis väravasse ta

neil öeldes: "Hing mul täis on surmavaeva,

sest valvake siin ühes minuga."

Kui laenat asjust, tundes tunni karmust,

ta loobus kõigist hüvedest ja heast:

kõikvõimsusest ja imeteo armust,

kui surelik ta oli, kui üks meie seast.

Öö kaugus oli nüüd täis kõledust eimiski,

kui hääbumise, hävimise oht.

Maailm näis tühi. Aed see oli siiski,

veel ainus elamise koht.

Ta pilgu musta kuristikku visand,

mis lõputu näis, tühjem tühjemast.

Ta verehigi ängis palus Isa,

see surmakarikas et mööduks tast.

(---)

"Kas isa ei võiks tiivuliste parve,

musttuhat inglit abiks saata mull'?

Mu pääs ei kõverdaks juuksekarva

ja vaenlased kõik kaoksid hääletult.

Kuid lehekülge näitab eluraamat,

mis pühim teistest. See, mis ammu ju

on kirja pandud, see peab täide saama.

Nii olgu. Aamen. Nõnda sündigu.

Näed, tähendusena peab ajakäiku mõistma,

see puhkeda võib palangute väeks.

Ta hirmus suurus määrab julgelt seisma

ja vabatahtlikult ma surma läen.

Ja päeval kolmandal ma hauast astun

ja nagu lotje voore mereteid

ning nagu parvi jõge mööda laskub,

mu kohtupäeva ette veereb sajandeid."

Juri Živago sureb sõprade ja lähedasteta, täielikus üksinduses nagu Kristus. Pasternaki matustele kogunevad paljud, peetakse kõnesid ja loetakse ette ka üks tema luuletus... "Hamlet". Read "Ketsemani aias": Kuid lehekülge näitab eluraamat,/ mis pühim teistest. See, mis ammu ju/ on kirja pandud, see peab täide saama./ Nii olgu. Aamen. Nõnda sündigu. (---) ...ja vabatahtlikult ma surma läen, viitavad just Pasternaki, Živago ja Kristuse ohvri kangelaslikkusele, suurusele ja pühadusele. Surm on midagi püha. Mitte igasugune surm, vaid just ohvrisurm. Sellisena nägi Pasternak ka Hamleti surma. See surm on vajalik tõe ilmsikstulekuks, kuid siin on ka teine aspekt, lunastus. Kristus ei läinud hauda ega tõusnud kolmandal päeval selleks, et vaid tõde ilmsiks saaks, vaid ka selleks, et lunastada maailm. Sarnast missiooni näeb ka Pasternak ohverdades oma isikliku heaolu rahva pattude eest, mis kaudselt oli kõigi nende meeletute kannatuste põhjuseks, et rahval, ja mitte ainult kitsalt vene rahval, vaid kõigil, kelleni romaan jõuab, avaneksid silmad ja nad näeks Venemaaga toimuvate sündmuste tagamaid, põhjusi ja ka lootust. Loomulikult ei seisne romaani sõnum ainult ajaloolises tões, vaid selles on kogu Pasternaki nägemus inimelust, loomingust ja kristlusest.

Mõistukõneline tasand

Kuigi ajalooline ja mõistukõneline tasand on luuletuses pea lahutamatud ja olen viimast juba käsitlenud koos esimesega, tuleks öelda veel viimased sõnad puhtalt mõistukõnelise tasandi kohta. Kui taandada luuletusest ajalooline kontekst ja erinevad hääled, ilmneb Pasternaki arusaam inimelust kui sellisest. See olukord, milles viibis Hamlet, ei ole üksnes kroonitud peade pärusmaa, vaid iga inimese saatus. Ka Kristuse ohver ei ole midagi erandlikku, vaid see laieneb igale kristlasele – võtta oma rist ja järgneda talle, kas või ristisurmani: Ei ole ori suurem oma isandast⁷ Elu ei peagi olema üle välja sirge tee. See tähendab, et lihtsaid lahendusi pole, vähemalt siis, kui jääda ausaks, kui ei joosta kaasa vale ja pettusega, kui ei minda kergemat teed. Elu juurde kuuluvad keerdkäigud, eksimised, eksiteed, otsimised ja leidmised, kannatused. Ja just see annab elule väärikuse ja väärikalt elatud elu kroonib surm, milles on ülestõusmise lootus ja pühadus. Selline surm on sarnane muistsete kangelaste surmale ja märtrite verele, millel elu püsib ja kestab edasi – nii siin- kui sealpoolsuses.

1Mt 26, 36-46.

2 Boris Pasternak „I Remember“ („Охранная грамота"), Pantheon 1959, lk. 121.

3Ibid, Shakespeare's Poetic Style, lk. 128.

4Ibid, lk. 130.

5Boriss Pasternakk kirjas Olga Freidenbergile 13. oktoobril 1946.

6 Я пропал, как зверь в загоне./ Где-то люди, воля, свет,/ А за мною шум погони,/ Мне наружу хода нет.//Тёмный лес и берег пру́да,/ Ели сваленной бревно./ Путь отрезан отовсюду./Будь что будет, всё равно.//Что же сделал я за пакость,/ Я убийца и злодей?/ Я весь мир заставил плакать/ Над красой земли моей./ Но и так, почти у гроба,/ Верю я, придёт пора —/ Силу подлости и злобы/ Одолеет дух добра.

7Joh 15, 20.