Kuningas. Kuid
nüüd, Laertes, mis sind siia toob?
Sul
oli esitada soov, Laertes?
Võid
öelda julgelt Taanlasele sa,
mis
mõlgub meelel sul nii suur,
et
seda täide viia ma ei saaks.
Niisama
nagu südamel on vaja pead
ja
kätt on abiliseks vaja suul,
nii lähedal su isale on Taani troon.
Mis
on su soov, Laertes?
Leartes.
Mu aulik isand,
et Prantsusmaale tagasi mul loa
te naasta annaks, kust ju siia
saand,
et kohal olla teie
kroonimisepeol,
kuid et mu kohus kantud nüüd
te ees,
on mõtted, soovid taas mul
Prantsusmaal,
kus lahkuksin nüüd teie lahkel
loal.
Kuningas.
Ja loa on selleks andnud ka
Polonius?
Pol.
Jah, on, mu isand. Lõpuks
saadud tal
on
pika mangumise peale minult
mu
vastumeelne heakskiit ja voli.
Ka
teilt ma selleks luba palun nüüd.
Kuningas.
Eks mine siis, Laertes, kui sul
soov,
võid
lahkuda sa siis, kui ise tahad! -
Kuid
nüüd, mu nõbu Hamlet, ja mu poeg, -
Hamlet.
(Enda ette.) Jah, sugulane küll, kuid kas ka oma?
Kuningas.
Miks taevas pilves ikka veel su kohal?
Hamlet:
Oh
ei, on liiga palju päikest hoopis.
Kuninganna.
Hea Hamlet, heida endalt süngusrüü
ja
südames sa Taani sõbraks võta.
Kui
kaua veel käid ringi noruspäi
ja
otsid oma aulist isa mullast?
Sa
tead ju, et on kõige liha tee
siit
igavikku minna läbi surma.
Hamlet.
Jah,
nii see on, mu emand.
Kuninganna.
Kui
nii,
siis
miks see sulle erakordne näib?
Hamlet.
Kas
näib? Või hoopis kindel on mu aim?
Sest
mitte ainult minu tintjas keep
või
mustad rõivad, kohustuslik poos,
või
õõnsalt kuuldavale toodud ohked,
ei
pisaraterohke kistud nutt,
või
kurblik, mahalöödud pilk või muu
näiv
nukkerolemiseviis või vorm
ei
väljendaks mu sisemust, sest see
kõik
näiline, kui selle taga teesklus.
Kuid
ma ei näi, vaid olen tõeliselt,
see
kõik on pidurõivais ehit lein.
Kuningas.
On
sinust hea ja kiiduväärne, Hamlet,
et
leinakohust täidad isa ees.
Kuid
kord ka tema isast ilma jäi,
nii
toogi kaotas omakorda isa,
ja
pojakohuseks on olla kurb
vaid
mõnda aega siiajäänul, kuid
kui
sellest saanud kangekaelne ulm,
mis
pole muud kui tänamatu jonn
ja
naiste ulg, siis tundub tahe nõrk,
sest
meel on kärsitu ja süda arg,
ei
küündi aru mõistmiseni veel.
Sest
tõsiasi, mis on teada meil,
on
kõigil ühtemoodi teada norm.
Miks
peaks me rahulolematusest
siis
tundma kurvastust? See oleks patt
ja
loomurike, süü lahkunute ees,
on
arust ära see, kes otsib vastust,
miks
viib meilt isad surm, kes kurb
on
iga lahkund inimese pärast.
Nii
see kord on. Sa endalt heida lein,
mis
kuhugi ei vii, ja mõtle meist
kui
oma isast. Ja teadku kogu ilm,
et
sinu päralt järgmisena troon,
Ja
mitte vähem üllas pole arm
mu
südames kui oleks päris isal,
kui
pöördun sinu poole. Sul on soov
ju
Wittenbergi kooli naasta, tean,
see
oleks meile vastumeelne plaan.
Seepärast
anumegi sind, sa siia jää
kui
meie ülim trööst ja silmarõõm,
hea
kaaslane ja nõbu, meie poeg.
Kuninganna.
Sa
ema palveid võta kuulda, Hamlet.
Jää
meiega, ja jäta Wittenberg.
Hamlet.
Teil
tahan olla kuulekas, mu emand.
Kuningas.
Su vastus kinnitab su armastust.
Koos
jäägem Taani. Mingem nüüd, mu emand.
Et
nõnda sundimatult nõustus Hamlet,
mu
südant täidab rõõm, seepärast nüüd
saab
täna igast Taani joodud joogist
ka
kahuri poolt üles lastud toost,
koos
taevavägedega rõkkab kroon
kui
maise mürsu unisoon. Nüüd mingem!
