Talveke, oh talveke,
juuksed sul nii pikad,
sõrmed jahedad,
tuhvlid krudisevad.
Härmatanud puud
suul tumm naeratus,
latvapidi koos
isekeskis sosistavad.
Üks väikene puu
juurtes sügaval
unenägu näeb, et kevadet
enam kunagi ei tule.
Aiavaikusest
Flora hõbedane hääl
üle väljade
kaugustesse kajab.
Puuõõnsuses,
peidus külma eest
linnud väikesed
und näevad unisoonis.
Puhtas südames on neil
väike võlukarp
tulvil aaretest,
mõõtmatust ookeanist.
Mereavaruste pääl
liugleb purjekas,
iidne, paberpurjedes,
sõnu kaasa viies.
Meres sügaval,
saja sülla all
kuldse liiva sees
peidus pärlikarp.
Pärlikarbi sees
sädelemas pärl,
sääl fontään ja linnulaul,
mis kunagi ei lakka.
Selle helme sees
haldjas hõberüüs
und näeb veebruarist
tohutus palees kristallist.
Veebruar 2010
