Saturday, October 13, 2012

Katsetused Keatsi ööbikuga


Mu süda tuikab, haarab uneuim

mu meelt, ma nagu surmaputkest joond
või uinutist, mil mõju on nii tuim,
et langen alla nüüd, kus Lethe vood.
Ei, mitte et su õnnest oleks kade meel,
vaid tundes täielikku joovastust,
et Puunümf kergetiivuline sa
nii täiel kergusel
kesk helisevat pöögirohelust
ta rohkeis varjus suvest lõõritad.

Öös mustas kuulatan; kui sagedast
mul sulnis tundub vabaks tegev Surm,
et luules hellalt mõtisklenud tast,
ta rüpes hinge heita leebe hurm.
See hetk näib üllam kõigist senistest,
kesköhe surra viivul valutul,
kui kõikjal kaigub sinu hingehüüd,
ekstaasist pakatav!
Ei lõppe sinu laul ka siis, kui mul
su reekviemiks üll on mullarüü.


Ei sündind surmaks sa, oo Igilind!
Ei põrmusta sind ükski sugupõlv;
ju iidsel ajal kuulmas oli sind
nii keisri kui ka tema narri kõrv.
Ehk Ruti kurba südant puudutand
seesama laul, kui kaugel kodumaast
ta põllul seisis pisaratest väet;
see laul, mis lummutand
on võluluuke tormivahu seest
taas haldjamaadele, mis maha jäet.

Mis maha jäet! - see kõlab nagu kong,
mind enda juurde hüüdes tagasi!
Adjöö! ei peta kujutlusemäng,
kuis kombeks sel, kes haldjas valelik.
Adjöö! adjöö! kaob sinu kaeblik hümn
siit üle heinamaade, ojavee,
säält künkast üles, kuni mattunud
see oru põhja nüüd.
Kas oli nägemus või uni see?
Kaob muusika – kas ärkan või näen und?





John Keats, Ood ööbikule
Mai 1819.

God After Auschwitz

  The Problem of Evil        Starting this essay, I remind myself of the gravity and difficulty which is set by those two words and their co...