Saturday, September 17, 2011

Teekond

















Corazón: muere o canta


See tee ei ole kantud hirmust,
ka mitte ootusist või pettumusist.
Ei otsi lubadusi ta, ei omakasu,
ta elab üksnes iseendast.

Ka tal on oma suremised, kurbus,
kuid ka surnuist ülestõusmine.
Pisikeste salasammudega
ta läheb oma lunastuseteed.

Ta vabadust saa keegi võtta,
ta on nii kuis loodud olema.
Tal oma sisemine vägi,
ta armastus on tingimusteta.

Ta õitseb valguse ja kastmiseta
ja laulab siis, kui teised vait.
On tema olemuseks kesta,
ta voolab seespool, varjatult.

Sees on tema võim ja vägi,
ta iseenda üle valitseb.
Ja kui ta tüvi, juured suureks saanud,
ta nagu tuulekannel heliseb.

28. 9. 2009

God After Auschwitz

  The Problem of Evil        Starting this essay, I remind myself of the gravity and difficulty which is set by those two words and their co...