Su juurde kui sügislumetorm tulin
oma valgete juuste marutsedes
tol ööl muinasjutulisel,
kui aknal unetu pilk
sõnad sootuks unustasin.
Me Liivi lahel kohtusime -
mina kui lumi õrnvalge,
sina kui tuul hirmus kuri -
üks põhjast, teine lõunast,
me sadamas randusime.
Ma olin su Liivimaa tsaaritar
ja sina mu vägev tsaar.
Ja olgu see kõigest nali,
meeletu lumetants,
sest rinnus soojem saab.
Mis sest et vaid mõneks viivuks
olime jäässe tardunud paar
ja lõputult valus,
et sest sügislumest
pisarameri on saand.
Seda und ei unusta kunagi
Liivimaa Kaunitar,
seda võimatut kirkushetke,
kui lumes esimeses
olime iseendaks saand.
Riia, november 2008
