Tänane päev kujunes kummaliselt shakespearilikuks. Kohe hommikuses tunnis hakkas muidu nii ebaromantiline ja karm inglise keele õpetaja meile peale käima, et peame tingimata vaatama Franco Zeffirelli 1968. aasta filmi Romeost ja Juliast, et milline peen inglise keel ja ikka milline oivaline kunstiteos. Tema poeetilisuse ilmnemine oli vägagi ootamatu.
Õhtuses tõlkeseminaris aga jätkus kõik... Et oli semestri esimene loeng, jagas ilukirjandusliku tõlke õppejõud laiali esimese tõlgitava tekstikatke. Tõepoolest, see ei olnud mitte ainult Shakespeare, vaid toosama arhetüüpne armastuslugu, mis oli esile kerkinud juba hommikul. Esimene vaatus, teine stseen.
Two households, both alike in dignity,
In fair Verona, where we lay our scene,
From ancient grudge break to new mutiny,
Where civil blood makes civil hands unclean.
From forth the fatal loins of these two foes
A pair of star-cross'd lovers take their life;
Whose misadventured piteous overthrows
Do with their death bury their parents' strife.
The fearful passage of their death-mark'd love,
And the continuance of their parents' rage,
Which, but their children's end, nought could remove,
Is now the two hours' traffic of our stage;
The which if you with patient ears attend,
What here shall miss, our toil shall strive to mend.
Ja pikema sissejuhatuseta olgu me nii kenad ja seadku esimesed kaks rida 5-jambilisse plankvärssi, mis esimese hooga sai selline:
Kaks koda, väärikuselt sarnased
Veronas, kus me tegevusepaik...
