Romeo ja Julia proloog ja I vaatus

PROLOOG

Veroonas, kus me tegevusepaik,

kaks koda, sama väärikuserüü,

kuid iidsel vaenul uus on maik,

ja venna kätele jääb veresüü.

Saab elu vaenlastelt üks armupaar

ja nende saatuseks on see ka anda,

et vanemate tüli lõpu saaks

on nende armastuse kanda.

Kuis kulgeb surmapitsrit kandev arm

ja vanemate lõõmvat vihakaart

saab kustutada laste ohvrisurm

me laval näeme nüüdsest tundi paar;

kui kannatlikkust kuulata on meid,

kõik täpsemini selgitame teil.

1. VAATUS
1. PILT – Avalik väljak.

Lavale tulevad mõõkade ja turvistega varustatud Sampson ja Gregory.
Sam. Tõepoolest, Gregory, meil tallaalune on tuline.
Gre. Miks me siis ei anna taldadele tuld?
Sam. Kui vihast sülitame tuld, siis tuleb välja tõmmata.
Gre. Vaata, et sa ei pea pead silmusest välja tõmbama!
Sam. Vaata ette, löön ootamatult, kui olen endast väljas.
Gre. Sa ei tee ju sellest piisavalt välja, et lüüa.
Sam. Ühest Montague koerast selleks piisaks .

Gre. Kui oled endast välja läinud, ei saa ju lüüa? Sa endast väljas pigem jalgadele annad tuld.

Sam. Küll selle maja koer mind paigal hoiab. Kõik Montague'd ma seinast eemal hoian!

Gre. Siis oled ju nõrk nagu ori,

sest nõrgem surutakse vastu seina.

Sam. Just sellepärast naised, nõrgem sugu,

seina vastu surutaksegi. Ja Montague mehed tõukan seinast eemale, kuid neiud surun vastu seina.

Gre. Tüli on ju meie isandate ja meie, nende meeste, vahe?

Sam. Vahet pole, küll ma ennast maksma panen. Kui meestega olen ühele poole saanud, võtan neiud nagu kord ja kohus ette, neilt võttes pead.

Gre. Võtad neidudelt pead?

Sam. Neitsipead või neitsinahad -

võta seda, nagu tahad.

Gre. Hoopis neil tuleb seda võtta, kellelt tahtmist ei küsita.
Sam. Mind tuleb neil küll kaua vastu võtta,

sest olen üsna vastupidav jändrik.

Gre. Hea, et mitte samblik, mis oleks sama

võigas nagu ämblik. Tõmba relv välja!

Sealt tulevad kaks Montague meest.

Sam. Mul on relv väljas. Võitle!

Ma toetan sind.

Gre. Ja kuidas? Toetad taguotsa maha ja vaatad pealt?

Sam. Minu pärast pole sul küll vaja karta.

Gre. Miks peaksin sind kartma? Nalja teed?

Sam. Laseme neil alustada, siis on seadus meie poolel.

Gre. Kortsutan möödudes kulmu. Võtku seda siis, nagu soovivad.

Sam. Nagu julgevad. Näitan neile näppu. See oleks neile suur häbi.

Tulevad Abraham ja Balthasar.

Abr. Sa näitasid meile näppu?

Sam. Näitasin näppu.

Abr. Kas näitasid meile näppu?

Sam. Kas seadus on meie poolel, kui ütlen jah?

Gre. Ei.

Sam. Mitte teile ei näidanud ma oma näppu, söör, kuid näppu näitasin küll.

Gre. Kas kisute tüli?

Abr. Kisun tüli? Ei, söör.

Sam. Aga kui peaksite kiskuma, olen teie käsutuses. Ma pole teist sugugi kehvem.

Abr. Ja ka mitte parem?

Sam. Nojah...

Gre. Ütle, et oled parem! Üks mu isanda sugulane tuleb sealt.

Sam. Olen tõesti parem, söör.

Abr. Valetad.

Sam. Tõmba mõõk välja, kui oled mees!

Äiga talle, Gregory!

Võitlevad.

Tuleb Benvolio.

Ben. Lõpetage, rumalpead!

Mõõgad käest! Kas olete arust ära?

Lööb neil mõõgad käest.

Tuleb Tybalt.

Tyb. Mis otsid nende jänespükste seast?

Benvolio, sind ootab nüüd vaid surm!

Ben. Ma rahu majja loon. Mõõk pane käest

või lahutama tule vaenlasi!

Tyb. Sa rahust räägid väljas mõõk? On jälk

see sõna, Montague'd ja teie kõik!

Säh sulle, jänespüks!

Võitlevad.

Tulevad mõlema maja kodakondsed, ühinevad üldise kisaga. Lisanduvad kaigastega varustatud linnakodanikud.

Kodanikud. Kaikad, piigid, odad! Rünnakem! Maha Capuletid! Maha Montague'd!

Tuleb hommikumantlis Capulet ja leedi Capulet.

Cap. Mis lärm siin käib? Te tooge mulle

mõõk!

Leedi C. Te tooge talle kargud, mitte relv!

Cap. Mul tooge mõõk! Ka Montague on siin.

Mu vastu mõõka ihub vanamees!

Tulevad Montague ja leedi Montague.

Mon. Va barbar Capulet! - Laske lahti mind!

Leedi M. Saab taltsutatud teie võitlusind!

Lavale tuleb koos kaaskondlastega prints.

Prints. Te mässumeelsed riius alamad,

kel mõõk on määrit naabri vere sees, -

Kas nad ei kuule? - Mehed, metslased,

kes oma raevulõõma kustutate

verd purskavates verejugades!

Ma karistuse ähvardusel nõuan,

käest hukutavad relvad heitke

ja kuulake, mis printsil öelda on.
Kolm tühjast sõnast tõusnud kakelust,

teil vana Capulet ja Montague,

kolm korda võtnud rahu tänavailt,
Verona iidseilt elanikelt viind

on väljateenit lugupidamist.

Nad välja võtnud rahuroostes odad,

et lahutada teie roostes vimm.
Kui veel te pärast rahu kaotab linn,

on rahupandiks teie elu hind.

Kuid seekord laiali nüüd minge kõik

vaid sina tuled kaasa, Capulet;
ja sina pärastlõunal, Monatgue,

et kuulda veel kord meie arvamust

teil kohtumajja tulla kohustus.

Kõik lahkuge, või ähvardab teid surm.
Lahkuvad kõik peale Montague,

leedi Montague ja Benvolio.

Mon. Kes kiskus üles selle iidse riiu?

Kas olid, nõbu, siin, kui algas kõik?

Ben. Siin olid Capuleti teenijad

ja teie omad juba võitlushoos,

kui saabusin, et lahutada neid.

Siis sekkus vihast leekiv Tybalt,

mul kõrva sõimusõnu karjudes,

pea kohal õhus mõõka vibutas,

õhk talle põlglikult vaid vihises

kesk me kibedaimat hoobivahetust.

Sai üha lisa kumbki osapool,

kui tuli prints ja vaenu lahku lõi.

Leedi M. Kas oled näinud täna Romeot?

Ei näinud õnneks ta vist märulit.

Ben. Mu emand, tund veel enne päike kui

meid piilus kuldse idaakna vahelt,

mu ärev meel mind jalutama viis,

kus laiub mägivahtrahiis,

mis linna läänepoolsel küljel asub.

Kui varajane käik meid kokku viis,

ta poole sammud seadsin; nähes mind

ta metsa kaitsva hõlma alla kadus.

Tal ilmselt, nagu mulgi, oli soov

vaid leida koht, kust keegi otsida ei teaks,

sest endalegi liigseks tülinaks -

nii läksingi ma vaikselt oma teed,

ta minust maha jäi, et olla üksi veel.

Mon. On teda tõesti tihti nähtud seal

aovalges silmaveega katmas maad

ja ohetega rohkendamas pilvi;

kuid siis, kui esimene päiksekiir

Aurora voodis kaugel idapool

veel piilub udukardinate vahelt,

seab sammud kodu poole rusut poeg,

ja tema järel sulgub kambriuks,

et olla keset näilist pimedust,

ei lase valgust sisse akendest.

Nii must ja kurjakuulutav ta meel,

siin hüva nõu ehk aitab ainult veel.

Ben. Mu aulik onu, kas on teada põhjus?

Mon. Mul puudub aim, ka tema püsib vait.

Ben. Teil uuritud on iga põhjendust?

Mon. Nii mul kui lugematuil sõpradel.

Ta oma salamõtteid hoiab kiivalt

iseendale – kuid kas sest abi saab,

ei tea –, vaid temal nende üle võim.

Ta mõttekäik jääb kõigil suletuks

kui õienupp, mis veel ei avane,

ei oma ilu lahti laota siis,

kui seda tahaks kadeduseuss.

Meil aidata ju oleks teda lust,

kui teaks, mis põhjustab ta kurvastust.

Ben. Kuid sealt ta tulebki. Nüüd lahkuge!

Ehk mulle usaldab ta põhjuse.

Mon. Et rõõmu sulle tooks su siiras püüd -

ta ennast avaks. - Mingem, emand, nüüd!

Montague ja Leedi lahkuvad.

Tuleb Romeo.

Ben. Head hommikut.

Rom. Kas pole ammu päev?

Ben. Sai üheksa.

Rom. Aeg kurb näib aeglasem.

Kas tõttas isa äsja mööda siit?

Ben. Just nii. - Miks aeg on kurb me Romeol?

Rom. Et puudub, mis teeks selle kiiremaks.

Ben. Suur armastus?

Rom. Lõpp...

Ben. Armastusega?

Rom. Lõpp armastatu soojal soosingul.

Ben. Oh häda! Et nii valitseja julm

on armastus, mis alul näib nii õrn.

Rom. Oh häda, et nii osav noolemees

on armastus, ka side silme ees.

Kus sööme lõunat? Või mis mürgel oli siin?

Ah, parem vaiki! Mul pole saladus,

et kõik üks vaen, kuid mängus rohkem veel

siin arm. Oo, armuraev! Oo, vaenuarm!

Oo, kõik, oo, tühjast tõusev sarm!

Oo, raske kergus! Sügav edevus!

Sa kaunikujuline korratus!

Külm leek, erk suits, hull tervis, tinasulg!

Kui ärkvel uni, milles puudub lust!

Ei ole armastuses armastust.

Sa naerad?

Ben. Pigem valan pisaraid.

Rom. Hea sõber, miks?

Ben. Et norus sõber hea.

Rom. Arm kõrget hinda küsib õnne pealt.

On niigi suur mu hingeahastus,

kuid raskem veel on rinda rusuv tusk

su muretsemisest. Su hoolitsus

mu ahastuse mitmekordistus.

Arm on kui ohkeist siginenud pilv;

tast helgudes saab silmist purskuv kirg,

kuid vaevas pisaratest ookean.

Mis on ta veel? Üks hullus ülipeen,

või magus ravim, kibe mürgileem.

Jää hüvasti!

Ben. Pea! Tulen sinuga!

Mind kurvastaksid lahkumisega.

Rom. Mind pole siin, ma endal kaotsi läind.

Ma pole Romeo, ta võõrail teil.

Ben. Mul ütle tões ja vaimus, kes su arm?

Rom. Kas peaksin halama ja nutma?

Ben. Ei.

Sa lihtsalt nimi ütle.

Rom. Ka hinge vaakujalt ju oleks julm

ta viimset tahet nõuda, silmis surm.

Üht naist ma tõesti, nõbu, armastan.

Ben. Siis märki tabasin ma lähedalt.

Rom. Sa oled osav kütt! Ta kauneim neid.

Ben. Ja kauneim märk saab ruttu tabatud.

Rom. Läks mööda sinu lask. Ei tabada

saa teda armunool, ei rabada

Diana voorustega tütarlast,

kes keeldub armumänge mängimast.

Ei püüa lõksu teda mesikeel,

ta jutule ei pääse ründav pilk,

ei võta vastu kulla võrgutust.

Ta rikas ilult, vaene aga siis,

kui surm talt ainsa varanduse viib.

Ben. Ta otsustanud olla vooruslik?

Rom. Ja voorust hoides läheb raisku kõik,

kaob kasinusest näljutatud sarm,

kui järglaseid tal keelab voorustarm.

Ta liig kaunis, tark ja targalt kaunis liig,

et minu äng ta õndsusesse viiks.

Et keeldunud ta armastusest on,

ma olen eluslaiba etalon.

Ben. Mind kuula - lakka talle mõtlemast!

Rom. See nõuaks mõtlemise lõpetust!

Ben. Sa vaba voli anna silmadel,

on iludusi teisigi.

Rom. Siis mul

veel enam meenub tema ilu, täiuslik.

Sest kauni daami laupa suudlev mask

viib mõtted varjuvale ilule.

Ei pimestuse põhjust imelist

see unusta, kes pimestatud kord.

Kui näeme kaunist daami mööduvat,

ta ilu on vaid meeldetuletus,

et keegi seda ilu ületab.

Head teed! Ei usu sellist unustust.

Ben. Ei anna alla kuni muld mul must!