Sündmus ja demokraatia

Jean-François Lyotard'i jaoks on sündmus miski väljaspool tavapärast, määratlematu, sõnastamatu. Tekib seisak, paus, milles kõik eelmised sündmused on välistatud. Samas peab sündmus sisaldama võimalust, ohtu, et see unustatakse. Ebakindlus ja ohtunne on kindlasti märgid sündmusest, et miski hakkab juhtuma, midagi toimub, miski kestab, tundub lõputuna. Sündmus rabab meid jalust, paiskab kõik segi, puudutab, liigutab. See on küsimus, millel puudub otsene vastus. Seda tajutakse õhust, vaistlikult, ootusärevalt. "Sündmus ületab meie kujutlusvõime piirid, on esitamatu kirjeldamatu, kuna sündmus kestab. Seda on raske edasi anda, mõista. Kui sündmus ületab dramaatiliselt kujutlusvõime piirid, siis jutustusse lülitamine kaitseb meid, ravib."¹ Kuid see jutustusse lülitamine, sõnastamine ei tohi toimuda liiga kiiresti, sest sündmus on habras, see vajab lahtisi otsi, mitmeti tõlgendamise võimalust. Kuid see niit, mis meid ühendab reaalsusega, ei tohi sündmuse läbi lõplikult katkeda, pinge ei saa liiga suureks saada, vaid peab sündima mingi tasakaal sündmuse ja jutustuse vahel.

Sündmusesse on sisse kirjutatud paradoks – see saabub, kuid ei ole veel. See on nagu unenägu, mida me ärgates enam ei mäleta. Sündmus võib ilmneda kahel viisil – lahkheli või ülevusena. Lyotard'i jaoks on kogu elu keeleline, seepärast on ka sündmus alati keeleline. Lahkheli puhul tekib keeleline konflikt eri fraasirežiimide vahel. Sündmus justkui halvab, võtab ära spontaansuse, enesevalitsuse. Miski murrab läbi senikehtivast, harjumuspärasest. Sündmuse juurde kuulub alati küsimus: kas see tõesti juhtub? "See ilmneb alati vajadusena seosteks uute sündmuste vahel."² See peab juhatama uute sündmuste juurde, põhjustama neid, olema nende eeltingimuseks.

Kuigi Lyotard seostab sündmust vahel ka eimiski, isegi surmaga, peab sündmuses siiski olema vähemalt see imepisike hädavajalik miski, anima minima, et jääda ellu, kesta edasi. Sündmus on vastuoluline segu kohalolust ja puudumisest, mille koostoime annab sellele liikumapaneva jõu, kontrolli alt väljuva energia. Lyotard kasutab oma teoses "Le differénd" sündmuse kohta ka välgu või pikse metafoori. See annab hästi edasi ootamatuse ja ehmatuse meeleolu, kontrollimatut väge, ka hirmu ja sõnatust, mis selle nägemisest tekib. Me oleme selle võimuses, kaitsetud ja lummatud.

Suurteks jutustusteks nimetab Lyotard suuri ideoloogiaid, mis olid omased modernismi ajajärgule ja millesse postmodernismi ajajärgul enam ei usuta. Suur jutustus on eelkõige usk progressi ja teadusesse, mis tulenes tehnika arengust. Kuna maailm ei muutunud sellest paremaks, sai valdavaks umbusk. Kuigi tekkis arvamus, et suured narratiivid asenduvad väikeste lokaalsete jutustustega, mis eksisteerivad sõbralikult kõrvuti, osutus see samuti utoopiaks ja eelmiste asemele tuli uus suur jutustus. Näiteks arvas Francis Fukuyama, et saabub heegellik nn "ajaloo lõpp", kuid see utoopia põhines samuti teatud progressi ehk inimkonna täiustumise usul. Mingit täiust ega ajaloo tippu aga ei paista. Sisuliselt on see samasugune illusioon nagu kommunism. Turumajandus ja neoliberalism on uus jutustus, mis varises kokku 11. septembril. Ameerikalik heaolu ideaal ehk vabadus kõigest ja kõigist viib tegelikult anarhiani, mille taltsutamiseks tuleb taas kasutusele võtta totalitaristlik vägivald. Kas täielik vabadus on üldse võimalik? Ja vabadus millest ja milleks?

Selle uue metanarratiivi äratundmine on viinud nii Ameerikas kui Euroopas demokraatia usalduskriisini. Demokraatlik võimustruktuuri on sisse kirjutatud pettus. Väliselt jäetakse mulje, et valitseb rahvas, tegelikult aga poliitikute kildkond või nende taga olevad rahandusringkond. Näiliselt, loosungites valitseb sõnavabadus, kuid sisuliselt on sõnad ainult pettus. Pettuse paljastamisest üksi ei piisa, on vaja tõelist sündmust.

Lyotard'i meelest saab ühiskond püsida vaid mitmekesisusel ja väikestel jutustusel, mitte ühel ainsal tõel ega struktuuril. Ta räägib sellest, kuidas teadlikkus erinevusest - le differend – üha kasvab. Selle erinevuse vaenlane ja hävitaja on mis tahes suur jutustus ehk metanarratiiv. "Suure jutustuse asemele peavad tulema väikesed jutustused. Metanarratiivi ehk suure jutustusega kaasnevad ettemääratus ja kontroll. Teadus on hiljuti tõestanud, et see on asjatu energiakulu. Lyotard'i arvates funktsioneerib postmodernne ühiskond pigem abstraktsusel ja ebakindlusel, ilmnedes ebastabiilsuse otsinguis, mis on omased heterogeensele ühiskonnale."³

Väikestes jutustustes puuduvad lahkhelid, need jutustused on lokaalsed, lähtudes mingite konkreetsete gruppide ühistest uskumustest. Väikesed jutustused on omavahel seotud ajaliste ja ruumiliste kokkupuutepunktide kaudu. Need tunnistavad üksteise erinevust ega pea ühtegi tõde ega teadmist lõplikuks. See on mitmehäälne ühiskond. Kui suur narratiiv pärsib loovust, siis väikesed narratiivid just soosivad seda. Neile on omane interaktiivsus ja vastastikune, ühendav toime. Autoritaarne metanarratiiv pigem eraldab inimesi ja gruppe. Metanarratiiv elab tulevikus, väike jutustus aga olevikus, antud hetkes. Kõik on ajutine, suhteline ja mööduv. "Väike jutustus on suure jutustuse antitees, esindades paindlikkust, luues end lakkamatult uuesti, olles vaba traditsiooni koormast ja etteantud ideoloogiate piirangutest."⁴ Väikeste jutustuste kõrvutamisel, kokkupuutel sünnivad järjestikused sündmused, sündmuse liikumine, mis omakorda loob jutustava teadvuse.

Jutustav teadmine ehk savoir narratif vastandub teaduslikule teadmisele. Mis on üldse teadmine? "Teadmist (savoir) kui sellist ei saa taandada teadusele, isegi mitte õppimisele." Teadus on vaid tunnetuse alaliik. Teaduslik teadmine otsib reaalseid tõendeid, see peab olema tõestatav. "See koosneb denotatiivsetest väidetest, mille paikapidavuseks peavad olema täidetud kaks lisatingimust: objektid, millele on väidetes viidatud, peavad olema pidevalt kättesaadavad, teisisõnu, need peavad olema järele kontrollitavad; peab olema kindlus, et antud väide kuulub ekspertide poolt heakskiidetud keelde.""⁵

Jutustava teadmise puhul pole säärane legitimatsioon vajalik, see ei toetu autoriteedile. Jutustuse edastamise õigus saadakse selle läbi, et ollakse lugu kunagi ise kuulnud. Keeleline korrektsus ei ole siin oluline. Legitimatsiooni annab kuulamisoskus. See teeb teadmisest päristeadmise. Kuulamisoskus saavutatakse meenutamise, intonatsiooni, rütmilisusega. Vajalik on kuulaja isiklik side, samastumine loo ja jutustajaga – kuulajas sünnib ise jutustaja, (esivanemate) teatepulk antakse edasi. Ammune saab kohalolevaks. Jutustus on oma eheduses alati esmakordne. Jutustatavasse uskumine legitimeerib selle, pärimust edasi kandev kogukond uueneb ise üha uute jutustajate sündimise kaudu. Jutustav teadmine on teadmise põhivorm, sest on võimeline lahendama eetilisi küsimusi, mille suhtes teaduslik teadmine on võimetu või ükskõikne. Teadus eetikata viib enesehävituseni.

Performatiivsus on olemasoleva süsteemi efektiivsuse üha suurem täiustamine, kus asjad muutuvad iseenda eesmärgiks – sõda sõja pärast, raha raha pärast. See kõik viib nihilismi. Tekib suletud ring, umbne, klaustrofoobiline meeleolu, mis masendab ega lase hingata. See loob ühetaolisuse, mehaanilisuse nagu seda ilmekalt on kujutatud Chaplini filmis "Modern Times". Sündmus kui selline puudub, midagi ei juhtu, kõik on vaid lõputu kordus, koopiate koopia. Kõike hinnatakse efektiivsuse alusel, inimestest saavad mutrid suures masinavärgis, automaadid hästitoimivas süsteemis, mis näib lõputult ja pidurdamatult kihutavat ja ketravat nagu rikki läinud plaat. Tekib sündmuse ootus, soov vabaneda - Arrive-t-il? Lyotard näeb sellele neoliberaalse kapitalismi ummikseisule vaid üht lahendust: "Ainus alternatiiv performatiivsuse täiustamisele on entroopia või hääbumine."⁶

Keel koosneb fraasidest, mis omakorda moodustavad frazirežiime ja need omakorda diskursusi. Keelelised seosed tekivad keelelisest sündmusest. Sillad, seosed eri fraasirežiimide vahel on hädavajalikud, et üldse mingi diskursus saaks tekkida. Kui kehtiv fraasirežiim ei võimalda midagi öelda, tekib lahkheli, différend, arusaamatus. See toob kaasa vaikimise. Lahkheli ei saagi kunagi täielikult välja öelda ega sõnastada, ometi vajab see sõnastust, see on keeleline seisund, valitseb sõnastuste paljusus. See on see seisund, mida tunneb ka armunu, kes on mõistnud, et on armunud. Tal ei ole sõnu, ta on sõnatu. Sõnastamisega ta otsekui rööviks sündmuse, see oleks lõppenud. Kui sündmus, lahkheli sünnib aga ülekohtust, vajab see tingimata sõnastust, sest sel on tervendav mõju. See vajab teistsuguseid väljendusvahendeid, mida võimaldab kujundlikum, mitteformaalsem keel, mida suudab pakkuda näiteks kirjandus, filmikunst või filosoofia. Kui see lahkheli jätta sõnastamata, jutustamata, võib see sündmusena kaduda, kuid jälle uuesti korduda.

Kõige suurem kuritegu on võtta inimeselt väljendusvahendid, sundida teda vaikima. Ellujäänu paradoks seisneb selles, et ta ei saa tõestada, et midagi hirmsat on juhtunud, kuna ta on elus: "Kahju, mida väidad olevat sündinud, ei ole kunagi aset leidnud, seega on sinu tunnistus vale. Või kui see ongi aset leidnud, ei saa sa olla kannataja, ja järelikult on sinu tunnistus vale."⁷ Sellest ellujäänu paradoksist tulenevad neli vaikimist: 1) mul ei ole õigust rääkida; 2) juhtunust ei saagi rääkida, sest keegi teine ei mõistaks seda, mind peetaks hulluks; 3) midagi polegi juhtunud, sest seda, millest ma tahan rääkida, ei ole enam, seda ei saa tõestada, ette näidata; 4) kellelgi pole õigust seda kuulata, puudub adressaat. Sellest vaikimisest tuleb aidata välja murda. "Fraaside formuleerimiseks ja sidumiseks tuleb leida uued reeglid, mis väljendaksid sellest tundest tulenenud lahkheli, et see ei sumbuks ja ohust märku andnud tunne ei jääks asjatuks."⁸

Ilu idee on meeleliselt tajutav, ajas ja ruumis esitatud vormi – kunsti-, heliteose vms - esteetiline nauding. See nauding pole seotud omakasuga. Kuid on ka esteetilisi elamusi, mida Kant oma otsustusvõime kriitikas (mille alla ta paigutab kogu esteetika) nimetab metsikuks iluks. See on ülevus, taltsutamatu vägi, midagi, mis on aja ja ruumi taga, midagi igavikulist ja lõpmatut. See on kõige ürgpõhjus, absoluutne lihtsus, mida me ei saa mõista analüütiliselt, vaid ainult tunnetuse ja kujutluse abil. Seda ei saa edasi anda tavapärase vormi, vaid pigem abstraktsiiooni kaudu. See on sama edastamatu sündmus nagu on lahkheli. Need kaks võivad ka ühes sündmuses kattuda. Esteetiliselt võib tegu olla koguni inetusega. Ülevus on naudingu ja valu ühendus – nauding tuleb idee äratundmisest, valu sellest, et seda ei suudeta väljendada. See on meelteülene kogemus.

Ülevuse kujutamine on omane postmodernismile, õieti algabki postmodernism sellest, kui ilu kujutamiselt minnakse üle ülevuse kujutamisele. Ilmnevad uued, mitterealistlikud vormid nagu ekspressionism, abstraktsionism. Lyotard ei vastanda modernismi ja postmodernismi. Mõlemale on omane ülevus, kuid modernismis on see seotud tugeva nostalgiaga, igatsusega suure seletuse, jutustuse järele. Küll aga vastandub modernism realismile, sest seal puudub ülevus, sündmus. Teatud mõttes võib öelda, et realism on ühedimensiooniline ja seega täiesti ebarealistlik. See on tehislik valmismaailm, milles puudub dünaamika, millele on omased muutumatud fraasirežiimid. Referent on taltsutatud, kõik toimib vaid ilu-inetuse vastandusel. See inetuse rõhutamine tekitab mulje, nagu kõige taga luuraks kuri tahe. Postmodernism võib kasutada mõningaid realismi vorme, kuid viies neid nihkesse või liialdades nendega – tekib hüperrealism.

Gilles Deleuze'i arusaam sündmusest vastandub Lyotard'i omale. Sündmus ei ole juhtumine, vaid on ainulisuse purse, ainulisuste jada. Jada, kordumine on vajalik, et sündmus ilmneks üha tugevamalt, kinnituks, saaks ainuliseks, sündmuste sündmuseks. Sündmus on puhas, ideaalne, ebareaalne (irreél) ja kehatu (incorporel). Sündmuse nägemiseks tuleb see eraldada selle ajalis-ruumilise teostumisest (effectuation). See ei ole olemus, sisu, vaid pindmine, olemise välisus. See on olemine väljaspool olemist (extra-etre).

Sündmuse atribuutideks on viibimine (insisto), see ei jõua kohale, või püsib (subsisto). Keeleliselt väljendavad sündmust verbid, eriti infinitiiv, mis on puhta sündmuse vaste. See ei ole asi ise ega juhtumine, vaid jääb keele ja asjade vahele, piiri peale. Ta on imeõhuke, vaevutajutav, tabamatu miski, mis on ja ei ole ka. See on asjade kohal olev sellesus, Duns Scotuse hecceitas. Ükski sündmus ei sarnane teisega, iga sündmus on subjektita individuatsioon. Sündmus ei juhtu kunagi olevikus, vaid on juba juhtunu või juhtuma hakkav, igavikuline.

Igavik, aion, on lõputu kestvus, lõputa aeg. Sellele vastandub kronos, tegevik, aegvik, kus sündmus saab aktuaalseks. Sündmuseaeg kuulub aioni, lõputusse kulgemisse, mis on lõputult jagunev. Deleuze räägib puhta muutumise, saamise (pur devenir) paradoksist, milles samaaegsus tagatakse oleviku vältimisega. Liigutakse lõputust minevikust lõputusse tulevikku. On topeltseriaalsus: ideaalsed seeriad ja reaalsed seeriad (tsükliline, mütoloogiline aeg). Seriaalset juhuslikku sündmust tähistab täringuvise. Sündmus on sissetung seriaalsusesse. Muutumine, teisenemine ei ole ajas kunagi lineaarne. Sündmus nõuab ootamatut konteksti, kaost.

Struktuur on tegevikus korduv muster, erinevuste võrgustik, mille kaudu tekivad asjade vahel seosed. Sündmustest tekivad struktuurinihked. Nihke kaudu tekib struktuuris seriaalsus, erinevad jadad. Sündmusel on neli eri laadi: 1) extension, levimine, lõputu hargnemine; 2) intension, koondumine, kõigi ainuliste seeriate kokkutulek vastavalt intensiivsusele, moodustub uus seeria; 3) préhension, hõlmamine, kus moodustub eraldi üksus, elementide kokkukasvamine (concrescence); 4) ingression, hangumine, kokkuvoolamine, ainulisuste voog liigub püsivuste objektideks.

Kogu elu ja olemine on ainulaadne ainulaadsete sündmuste kogum, üks suur sündmus, eventum tantum. See ei ole olemisühtsus (unicité), vaid ühehäälsus (univocité), üheskoosvõimatus, disjunktiivne süntees. Olemine hõlmab meid kõiki, kõiki eriolemisi aionis. Võimatu saab võimalikuks just tänu võimatusele.

Deleuze eristab tavalist, piiratud, osalist mängu ja ideaalset, totaalset mängu, mis on elu ise, osa tegelikkusest. Piiratud mäng võib üle minna ideaalseks mänguks, sellest saab sündmus. Tavalises mängus on eelnevalt kokku lepitud reeglid, kindlad käigud, hüpoteesid, juhuse roll kahaneb iga käiguga. Tavamäng lõpeb võidu või kaotusega. Ideaalses mängus pole võitjaid ega kaotajaid, reegleid, juhuse roll kasvab. Selline mäng tundub lõputu. Selline tunne oli ka "Alice Imedemaal" kihutusjooksus. Tegelikult pole ideaalset mängu olemas, vaid see on üksnes meie kujutluses, sest kus on mäng, kui see enam tegelikkusest ei eristu? See ideaalne mäng on mõtlemises ja kunstis, mis ongi tegelik reaalsus. Ideaalse mängu kirjanduslikuks võrdkujuks on Jorge Luis Borgese "Loterii Babüloonias".

Kõik kvalitatiivselt erinevad täringuvisked, seeriad moodustavad kokku ühe punkti – point aléatoire'i. See on nagu ainuline sündmus, üksainus vise, mis nihkub läbi viskeseeriate ajas, olles suurem kui ükski ajaline kestvus, vastandudes ühe täringuviske ajale, mis toimub väikseima ajalise kestvuse jooksul. Selle minimaalse ja maksimaalse aja vahel on pidev aeg, mis on piiramatu. Aleatoorilise punkti suhtes toimuvad kõik visked samaaegselt. See ainukordne vise on kaos, mille fragmendiks on konkreetne vise.

Deleuze vastandab käesolevat (actuel) ja väesolevat (virtuel). Väesolev ei ole tema jaoks võimalikkus, vaid hoopis tegelik reaalsus. See on kestus, subjektiivne aeg, kus ammu kõik on teada ja otsustatud. See on tunnetatav intuitsiooni abil. Käesolev on kogu mateeria, tavaline, objektiivne, lineaarne ajakulg, mis Deleuze'i jaoks ei ole tegelik reaalsus. See, mis on võimalik, ei juhtu tulevikus ega käesolevas, vaid on ammu olemas olnud. See pole lihtsalt veel käesolevaks saanud. Võimalikest valikutest saab tegelikuks vaid üks – selles on potentsiaalsuse traagika. Käesolevas toimunust ei saa tuletada seda, mis kunagi oli võimalik. Väesolule on omane erinevus, selle aeg ja ruum on heterogeensed., virtuaalne kogemus on mitmeharuline. Hetk, mil virtuaalsusest tungib miski aktuaalsusse, on kättejõudmine väest. Toimub eristus (differentation), millegi uue loomine (création).

Deleuze eristab kolme filosoofitüüpi:

1) Platooniline (ka apollooniline) filosoof, kes tuleb koopast välja (Platoni koopa metafoor), pürgib üles, puhtuse ja täiuse poole. See on idealist, kes pettub ja masendub pidevalt, kukub kõrgustest alla;

2) Sügavuse filosoof on materialistlik, dionüüslik, pre-sokraatlik. Läheb tagasi koopasse, süüvib ürgpõhjusesse;

3) Pealispinna filosoof, stoiku, küünik. Läheneb asjadele kõrvalt, on sündmuse-keskne. Nagu Herakles, kes toob asju pinnale, pöörab pahupidi (perversion). "Eetikal saab olla vaid üks tähendus: tuleb olla selle vääriline, mis meiega juhtub. Või pole eetikal üldse tähendust."⁹ Selline on pealispinna filosoofi moraal.

Sündmus oli olemas enne teadvust. (Taas sarnasus Platoniga.) Deleuze'i sündmus läheneb saatusele. Oma saatust tuleb armastada ja tahta (amor fati). Kui ma pidin armastama hakkama, siis ma ka tahan armastama hakata. See on ressentiment'i kriitika, millele vastandub sussentiment. Tahtes sündmust, saatust, muutume ise oma saatuseks, meist saab sündmus. See on täielik elujaatus, millest sünnib élan vital, eluind. Sellise sündmusekssaaja vastand on alati rahulolematu ja pahur inimene, kes oma kurjale saatusele otsib süüdlast teistes. Sellisel inimesel puudub tegelikult elutahe. Sündmuse tahtmine ei ole leppimine ega allaandmine, vaid juhtuvast leitakse tõde, mille abil muutuda, et kujundada ise oma tegelikkus. Sündmuse väljavalimine juhtunust huumori abil aitab puhastada olulist ebaolulisest. Huumor aitab sisemiselt ellu jääda.

Alain Badiou käsitus on suurel määral vastandlik Deleuze'ile, kelle jaoks sündmuse uudsus ei ole kunagi midagi uut. Badiou sündmus on katkestus, midagi täiesti uut, milles tavapärane katkestatakse, ilmub midagi uut ja müstilist. Kuigi eeldused sündmuse tekkeks on immanentselt varem varjatult olemas, need on ebanormaalsed (a-normal). Sündmus on olemise, normaalsuse katkestus, tuleb väljast poolt, kuid ei ole jumalik sekkumine.

Olukorrad on ükskõiksed paljusused, nende struktuur ei anna mingit tõde. Asjade kulg ei ole millegi tõestus. Faktid ei räägi sellest, mis on väärtuslik. Tõde tuleb üksnes sündmusest, katkestusest, väljamurdmisest olemasolevast korrast. Seega on tõde samuti ebanormaalne, ebatavaline. Selle murrangu, mõra, tingib olukord ise. Sellest murrangust, sündmusest sünnib tõe võitleja, tõeline subjekt, kes on tõe sündmusele truu. See tõe võitleja loob uue maailma, on tõeliselt revolutsiooniline. Tema revolutsioon ei ole hävitus (destruction), vaid lahutus (soustraction), millel on ülesehitav jõud. See on olemasolevast ettevaatlik, järk-järguline lahtirebimine. Lahutatud elementidest ehitatakse midagi uut, uus subjektiivsus.

Badiou võrdsustab ontoloogia matemaatikaga. Iga olukord on paljusus, ka olemine ise on matemaatiline paljusus. Puhas olemine on tühjus, tühi vorm. "Matemaatikad tähistavad seda, mis olemises eneses on väljendatav puhta paljususe teooria pinnal."¹⁰ Puhas paljusus kui matemaatikad võimaldab midagi öelda olemise kohta. Matemaatilised objektid, struktuurid on reeglipärased tühjad hulgad, mida ei leidu nähtavas maailmas, vaid sarnaselt Platoni ideedele on need kusagil vaimses, puhtas olemises. See tõestab taas, et Badiou on neoplatoonik. Matemaatikad ei esita mitte midagi peale esitamise enda – puhas ontoloogia. Puhas esituse esitamine ja paljusus on üks ja seesama. Tühjuse kaudu annab matemaatika puhta olemise, paljususe.

See, mis pole olemine, on mitte-loodus (non-nature), midagi muud kui olemine (l'autre-que-l'etre), ebanormaalsus, ebapüsivus (l'instable). See on ajaloolisus (l-historique). Ajaloolisus ongi mitte-loodus, see ei pärine olemasolevast.

Badiou eristab sündmusolu (site événementiel) ja olukorda (situation). Normaalsus on paljusus, mis on nii esindatud kui esitatud, topeldatud, on objekti vormi ülene. Ebanormaalsuse ainulised, topeldamata paljusused kuuluvad olukorra juurde, kõrvale, kuid ei ole selle osa, selle sees. Ajalugu on ainuline kõikjalolu ebanormaalsuses, väljaspool normaalsust. See kuulub normaalsuse juurde, kuid ei ole osa sellest. Ajalugu on sündmusolu, mis viibib ainulisuse püsimatuses. Olemasoleva sees tekkiv sündmus ei muuda režiimi, ainult teisendab seda. Tõeliseks muutuseks on vaja päris sündmust, tugevat ainulisust, mis hõlmab kõike ja mille tagajärjed on pöördumatud. Sündmusolud on kõigi olukordade alus, taust, väljaspoolsus, tühjuse piir, mõtlemise lõpp.

Transtsendentsele režiimile, kehtivale olukorrale on omane tunne, et miski ei saa muutuda, kuid mingil hetkel muutub paratamatuks, et mitteeksisteerivad, ebanormaalsed paljusused, elemendid, mis ei kuulu olukorra sisse, kuid on sellega seotud, muutuvad aktiivseks ja sünnib uus olukord. See uus olukord kestab kuni järgmise sündmuseni, millest saab taas uus olukord. Need sündmusolus, väljaspool olukorda olevad elemendid on nagu pereliikmed, kellel pole passi ega sissekirjutust, s.t. neid pole ametlikult olemas, kuid ometi kuuluvad nad perekonna juurde.

Hegeli jaoks oli loodus midagi tardunut, mida tuleb muuta, täiustada, selleks, et ületada inimese ja aine vastasseis. Badiou arvates on aga loodus pidevas muutumises, selles on loomuerisuste lakkamatu elu, evenetum tantum. Meid ei hävita mitte ohtlikud loodusjõud, mida tuleb taltsutada, vaid hävitus on väljaspool loodust. Seepärast ei poolda Badiou destruktsiooni, vaid leebet lahutavat liikumist, substraktsiooni mis toob kaasa katkestuse. Hävitus tuleb reaalsusehimust, milles "näivuselt" püütakse katet võtta, pettust kõrvaldada, kuid selles himus muutub hävitus omaette eesmärgiks, millel pole lõppu. Luuakse tegelikult uus näivus ja pettus, mille ülalhoidmiseks on vaja hirmu ja terrorit. Reaalsushimust aitab üle saada orgaaniline substraktsioon.

1The Lyotard Dictionary, Edited by Stuart Sim. Anthony Gritten: Event, lk. 70.

2Ibid, lk. 71.

3Ibid, Angélique du Toit, Grand Narrative, Metanarrative, lk. 87.

4Ibid, lk. 88.

5 Jean-François Lyotard, The Postmodern Condition, The Pragmatics of Narrative Knowledge, lk. 18.

6Ibid, The Nature of the Social Bond: The Modern Alternative, lk. 12.

7 Jean-François Lyotard, The Differend,ptk. 7, lk. 5.

8Ibid, ptk. 22, lk. 13.

9Gilles Deleuze, The Logic of Sense, Twenty-first Series of the Event, lk. 149.

10Alain Badiou, Being and Event, lk. 5.