Luule heuristiline analüüs

       

HAMLET

Ruum jäi vaikseks, mina seisin laval,

nõjatudes ukse najale,

püüan teada saada kaugest kajast,

mis on määrat minu ajale.

Öine pimedus mu üle visat,

tuhandest binoklist sihtimas.

Kui see võimalik on, lase, Isa,

mööda minna mu'st see karikas.

Armastan su isemeelseid plaane,

nõustun seda osa mängima.

Nüüd ent käimas hoopis teine draama,

mind vaid selleks korraks vabasta.

Ette mõeld ent sündmustiku kava,

vääramatult kindlaks määrat see.

Olen üksi, kõikjal teesklus kaval.

Elu pole üle välja sirge tee.

Boris Pasternak

Tõlkinud Marie Under

Täht-täheline tasand

Laval seisab näitleja, kes esitab oma monoloogi, pöördub isa poole palvega, et see ta raskest rollist vabastaks, kuid siiski lepib oma saatusega.

Keeleline tasand

Värsimõõt:

- v – v – v – v – v

- v – v – v – v -
- v – v – v – v – v
- v – v – v – v -
Luuletuses kordub neljast värsist koosnev stroof, milles vaheldumisi kordub viiejalaline täielik trohheus lõpetamata rõhulise viiejalalise trohheusega.

Riimiskeem:

ABAB

Tegu on ristriimiga. Kasutatud on peamiselt irdriimi. Leidub ka mees- ja naisriimi.

Heakõla:

Keel on voolav, hästi kõlav, kasutatud palju helilisi kaashäälikuid. Leidub algriime - alliteratsiooni: mööda minna mu'st, kui ka assonantsi: saada kaugest kajast.

Sõnavara, väljendid, stiil:

Sõnavara on lihtne, pigem lähedane tavakeelele, kuid esineb ka poeetilisemaid ja arhailisemaid väljendeid: nõjatudes, määrat, visat, karikas, isemeelseid, vääramatult. Väljenduslaad on selge ja arusaadav.

Tekstipilt, kirjaviis:

Tekstipilt on traditsiooniline, stroofid paigutatud tavapäraselt. Kirjaviis on uuem, kehtiva kirjakeele normidele vastav, vaid üksikud sõnad on rütmi huvides luulekeelele omaselt lühendatud: määrat, mõeld. Tähti, kirjavahemärke ja tühikuid on kasutatud õigekirja reeglite kohaselt.

Kujundid, metafoorid, metonüümiad:

Isikustatud paradoks: pimedus tuhandest binoklist sihtimas. (Kuidas saab pimedus binoklist nagu relvast sihtida?) Samas on tegu ka hüperbooli ehk poeetilise liialdusega: tuhandest binoklist. Tugev metafoor.

Teine metafoor: öine pimedus mu üle visat (nagu tekk).

Lase mööda minna must see karikas – seda võib võtta nii metonüümia kui sümbolina: esimesel juhul viide mürgi- või murekarikale; teisel juhul karikas kui millegi raske ja kohutava kehastus.

Elu pole üle välja sirge tee – võrdlus.

Kõikjal teesklus kaval – metonüümia valelikele, alatutele inimestele, valitsevale õhkkonnale.

Ajalooline tasand:

Luuletuse pealkiri viitab otseselt Shakespeare'i näidendile "Hamlet", Vormilisele lihtsusele vaatamata on luuletus eri tasandite ja häälte keerukas süntees. Lisaks Hamletile on viidatud Kristuse palvele Keetsemani aias, mis pärineb Pühakirjast¹. Ei ole siiski alust arvata, et lüüriline mina seostab ennast otseselt Hamleti või Kristusega, või et luuletus räägiks lihtsalt Kristuse või Hamleti sarnasusest. Pigem kasutab lüüriline mina neid "maske" oma hingeseisundi või olukorra kujutamiseks. Tekst on esitatud voolava (sise?)monoloogina, põimides sellesse neli eri tasandit: laval toimuv, kirjanduslik-romantiline, ajaloolis-religioosne ja autobiograafiline.

Kes on siis tegelikult see lüüriline mina, kel on nii palju maske ja kes räägib neljahäälselt? Esiteks on luuletuse kirjutanud reaalne autor Boriss Pastenak, kuid mitte oma luuletusena, mis võiks näiteks ilmuda luulekogus, vaid osana romaanist. Tegu on tema romaani "Doktor Živago" viimases peatükis kirja pandud peategelase Juri Živago kahekümne viiest luuletusest koosneva tsükli esimese, avaluuletusega. "Hamlet" juhatab sisse luuletsükli kui visandi kogu romaanile, nagu Pasternak seda ise on nimetanud. Tegu ei ole niisiis Pasternaki enda, vaid teatud mõttes tema alter ego loominguga. Oma elu lõpul kirjutatud autobiograafilises teoses "Inimestest ja olukordadest" on Pasternak väljendanud rahulolematust oma senise loominguga. Ainsaks erandiks, millega ta täiesti rahul on, ongi romaan "Doktor Živago": "ainus teos, mida ma ei häbene ja mille eest olen valmis täielikult vastutama"².

Ajaloolise konteksti osas tuleb mainida ka fakti, et 1946. aasta veebruaris kanti Moskva ülikooli kirjandusklubis esmakordselt ette Pasternaki tõlgitud Shakespeare'i tragöödia "Hamlet" (luges Aleksandr Glumov). Kuna Pasternak oli pikemat aega luuletajana põlu all olnud, leidis ta endale väljundi Shakespeare'i tõlkimises. Vaatamata sellele, et ta oli tuntud isikupärase tõlke poolest, on kõik peamised Shakespeare'i draamad siiani venekeelses kultuuriruumis käibel just tema tõlkes. Samal ajal, veebruaris 1946, kui kanti esmakordselt ette tema tõlgitud tragöödia Hamlet, kirjutas Pasternak ka esialgse variandi samanimelisest luuletusest, millest saab nurgakivi kogu romaanile. Esialgses variandis kõneleb üksnes Hamlet, Kristuse häält selles veel pole. Pasternaki autobiograafiast võib lugeda välja ka otsese inspiratsiooni romaani tavapäratule žanrile, mis koosneb luulest ja proosast: "Shakespeare'i tegelased kõnelevad sageli alguses värssides ja seejärel proosas. Värssides edasi antud stseenid oleksid nagu visandid, mis viiakse lõpule proosas. Värsid võimaldasid Shakespeare'il kiiresti ja vahetult väljenduda. Tema luule ammutab jõu just nimelt visandlikkusest, mis on võimas, kontrollimatu, korratu ja külluslik."³ Just selline on ka Pasternaki romaani ülesehitus ja luule kontekst selles. Neid Juri Živago luuletusi on peetud Pasternaki parimateks, kuid luuletaja on ise rõhutanud, et tegu ei ole mitte tema, vaid romaani peategelase loominguga. Seega on Živago mask, mille autor juba esimeses luuletuses võtab, märgina sellest, et rääkima hakkab justkui tema "tõeline" või parem mina.

Kuid milline sisuline seos võiks olla Pasternakil või Živagol Hamletiga? Vaevalt ootab Pasternakki või Živagot ees kättemaks või mõrv, kui siis ehk ümberpööratud tähenduses. Pasternaki kaasaeg kubises mõrvadest, loomeinimeste kas vabatahtlikest või lavastatud enesetappudest, piinamisest, valitseb üleüldine apokalüptiline meeleolu – paljuski sarnane Taani printsi ajale. Tsaar on tapetud, maad laastab revolutsioon ja kodusõda, järgnevad stalinistliku repressioonid. Seda kõike Pasternak oma romaanis ka kujutab, kuid see, et Pasternakil polnud plaanis romaaniga stalinlike mõrvade eest kätte maksta, ei tule välja mitte ainult romaani sisust, vaid ka luuletusest endast. Nüüd ent käimas hoopis teine draama, vihjates sellele, et sarnasus Hamleti olukorraga on, kuid teises võtmes. Ja võtme annab taas Pasternak ise: "Hamlet on tahte tragöödia." Küsimus ei ole mitte tahtenõrkuses ega neuroosis, vaid hoopis kangelaslikkuses. "Võlutud publik on tunnistajaks suuremeelsele ohvrile, mille Hamlet toob oma maist heaolu kõrgemale eemärgile ohvriks tuues", kirjutab Pasternak. Niisiis, mõistame, et siin kõneleb temas idealist. "Vaimu ilmumisega loobub Hamlet oma tahtest, et "täita selle tahet, kes on ta läkitanud". Hamlet ei ole nõrkuse, vaid kohuse ja enesesalgamise draama."⁴

Siit liigumegi neljanda hääle juurde, milleks on Kristuse hääl. Pasternaki uurijad väidavad, et romaani kirjutamise käigus sai Pasternakist kristlane, kuigi nii nagu Dostojevskigi, oma nägemusega kristlusest. Romaani valmides kirjutas ta ümber ka luuletuse, tuues sisse Kristuse teema Ketsemani aias. Ja Ketsemani aia stseen räägib otsesõnu "võitlusest" kahe tahte, Isa tahte ja Poja tahte vahel, nii nagu ka Hamleti puhul. Ja mõlemal juhul allutab viimane selle esimesele. Mõlemas aktis näeb Pasternak kangelaslikkust ja kangelaslik on ka Pasternaki samm, et ta romaani avaldab ja üldse kirjutab.

Kuid vaatamata sellele, et nii Kristuse kui Hamleti isa plaanid isemeelsed on, on nende sisu vastandlik. Kristus võtab enesele lunastuse, Hamlet aga kättemaksu koorma. Kumma tee valib Pasternak, ilmneb sõnadest: Ent nüüd on käimas hoopis teine draama. Kui avaluuletust käsitleda võtmena kogu romaanile, võib kogu romaani ennast käsitleda kui lunastust. Pasternak võtab enesele rolli, mis sellel ajaloohetkel, selles olukorras temal kui loomeinimesel lasus, nimelt öelda välja tõde. Ja tõe väljaütlemine on ühine nii Pasternakile, Kristusele kui Hamletile. "Tegelikult on see minu esimene tõeline teos. Tahan selles esitada ajaloolise pildi sellest, mis on toimunud viimase 45 aasta jooksul Venemaal."⁵ Ja selle ajaloolise tõe mõistmiseks ja väljaütlemiseks pöördub Pasternak tagasi minevikku, Hamleti olukorda: püüan teada saada kaugest kajast,/ mis on määrat minu ajale.

Siit jõuamegi luuletuse sügavama ajaloolise ja autobiograafilise tähenduseni. Pasternak teadis, et romaani ilmumisega võtab ta enesele koorma, mis kõigile ei ole jõukohane. Ilmselt nägi ta ette, et see toob kaasa tema väljaheitmise kirjanike liidust (mis ka juhtus), et ta satub võimude tähelepanu ja meelepaha alla, julgeolekuorganite pideva tähelepanu keskmesse: Öine pimedus mu üle visat, tuhandest binoklist sihtimas. Seda öist pimedust on mõned kirjandusteadlased pidanud ka totalitarismi sümboliks. Pasternaki aimdused said tõeks: Venemaal romaani ei avaldatud, see oli valitseva korra suhtes liiga vaenulik, paljastav, väikekodanlik, tagurlik, religioosne jne. Pasternakil õnnestus käsikiri välismaale toimetada, romaan tõlgiti kohe paljudesse keeltesse ja sai juba mõne aasta pärast pärjatud Nobeli preemiaga. See kõik oli väga hea ja kena, kuid sellel oli ka oma hind - Pasternakile. Ta suri kahe aasta pärast.

Nõjatudes ukse najale,/ püüan teada saada kaugest kajast,/ mis on määrat minu ajale./ Öine pimedus mu üle visat,/ tuhandest binoklist sihtimas. Siin räägib Pasternaki hääl. Draama leiab aset mitte Taanimaal ega näitelaval, vaid Peredelkinos, kus Pasternak elas ja oma romaani kirjutas. Oli üldteada, et tema järele võidi tulla ükskõik millisel ööl, nagu tuldi järele paljudele teistele temasugustele. V. Meierholdi kohtuasjaga tegelenud prokurör esitas süüdistuse ka Pasternakile ja oli imestunud, et too veel üldse vabaduses on ega ole arreteeritud. Seda reaalset ohtu annab edasi ka väljend binoklist sihtimas. Luuletusega kinnitas Pasternak oma teadlikku valikut minna lõpuni, täita moraalset kohustust oma aja, maa ja rahva, ja viimselt taevase Isa ees, võttes justkui romaani kirjutamisega enese kanda kogu rahva saatuse ja kannatused, nagu ka Juri Živago romaanis teha igatseb: "Viimast korda otsekui hüvastijätuks vaatas ta vaimustusest ahne pilguga pilvi ja puid, uulitsal kõndivaid inimesi, õnnetuste käes vaevlevat suurt Vene linna ning oli valmis end ohvriks tooma, et muuta elu paremaks, kuid oli võimetu midagi tegema". Selle soovi ainsaks väljundiks jääb loomine, luule, kui viis sisemiselt inimesena ellu jääda. See vaimne ellujäämine, Živago luule, mis jõuab romaani kaudu miljonite lugejateni, on Pasternaki ainus kuritegu, mille eest ta ka süüdi mõistetakse.

Luuletuse viimases salmis põimuvad Hamleti, Pasternaki ja Živago hääled: Olen üksi, kõikjal teesklus kaval./ Elu pole üle välja sirge tee. Nad on oma valikus üksi. Pasternakki peetakse nagu Hamletitki hulluks, teda sunnitakse Nobeli preemiast loobuma (mida ta ilmselt lähedaste pärast ka teeb), teda jälgitakse, jälitatakse, püütakse vahele võtta, kuid ilmselt takistab seda maailma avalikkuse kesmes olek. Pasternak teab, et see on raske koorem, sestap palub: Kui see võimalik on, lase, Isa,/ mööda minna mu'st see karikas. Kuid karikas ei lähe mööda, Pasternak tunnetab, et peagi sureb, ei pea sellele pingele vastu.

Väga selgelt annab olukorda pärast romaani ilmumist ja Nobeli preemiat edasi Pasternaki luuletus aastast 1959, mille pealkiri on kõnekalt "Nobeli preemia". Ta räägib luuletuses sellest, et teda aetakse nagu metslooma taga, et ta on nurka surutud, eksleb pimedas metsas, ei leia väljapääsu, kuid lisab: Tulgu, mis tuleb. Ükskõik. Ja küsib, mille eest? Mida ta on kurja teinud, on ta kedagi tapnud? Tema ainus süü on selles, et nüüd kogu maailm tema romaani kaudu tema maa ilu nähes liigutusest valab pisaraid. Kõigele vaatamata usub surma hingust tundes, et kord saabub aeg, mil headuse vaim saab valest ja kurjusest võidu.⁶

Teine luuletus, mis kinnitab ja viib lõpule "Hamletis" alustatu, on romaani luuletsükli viimane luuletus "Ketsemani aed". Selles teostub "Hamletis" neljahäälselt esitatud kangelastegu, ohver, mis siin ilmutab just oma lunastuslikku külge. Selle luuletusega lõppeb ka romaan, ja teatud mõttes lõppeb nii Živago kui Pasternaki elu. Sellisena näevad nad ette oma surma:

(---)

Tee lõpul kellegi on näha aeda.

Kõik jüngrid jättis väravasse ta

neil öeldes: "Hing mul täis on surmavaeva,

sest valvake siin ühes minuga."

Kui laenat asjust, tundes tunni karmust,

ta loobus kõigist hüvedest ja heast:

kõikvõimsusest ja imeteo armust,

kui surelik ta oli, kui üks meie seast.

Öö kaugus oli nüüd täis kõledust eimiski,

kui hääbumise, hävimise oht.

Maailm näis tühi. Aed see oli siiski,

veel ainus elamise koht.

Ta pilgu musta kuristikku visand,

mis lõputu näis, tühjem tühjemast.

Ta verehigi ängis palus Isa,

see surmakarikas et mööduks tast.

(---)

"Kas isa ei võiks tiivuliste parve,

musttuhat inglit abiks saata mull'?

Mu pääs ei kõverdaks juuksekarva

ja vaenlased kõik kaoksid hääletult.

Kuid lehekülge näitab eluraamat,

mis pühim teistest. See, mis ammu ju

on kirja pandud, see peab täide saama.

Nii olgu. Aamen. Nõnda sündigu.

Näed, tähendusena peab ajakäiku mõistma,

see puhkeda võib palangute väeks.

Ta hirmus suurus määrab julgelt seisma

ja vabatahtlikult ma surma läen.

Ja päeval kolmandal ma hauast astun

ja nagu lotje voore mereteid

ning nagu parvi jõge mööda laskub,

mu kohtupäeva ette veereb sajandeid."

Juri Živago sureb sõprade ja lähedasteta, täielikus üksinduses nagu Kristus. Pasternaki matustele kogunevad paljud, peetakse kõnesid ja loetakse ette ka üks tema luuletus... "Hamlet". Read "Ketsemani aias": Kuid lehekülge näitab eluraamat,/ mis pühim teistest. See, mis ammu ju/ on kirja pandud, see peab täide saama./ Nii olgu. Aamen. Nõnda sündigu. (---) ...ja vabatahtlikult ma surma läen, viitavad just Pasternaki, Živago ja Kristuse ohvri kangelaslikkusele, suurusele ja pühadusele. Surm on midagi püha. Mitte igasugune surm, vaid just ohvrisurm. Sellisena nägi Pasternak ka Hamleti surma. See surm on vajalik tõe ilmsikstulekuks, kuid siin on ka teine aspekt, lunastus. Kristus ei läinud hauda ega tõusnud kolmandal päeval selleks, et vaid tõde ilmsiks saaks, vaid ka selleks, et lunastada maailm. Sarnast missiooni näeb ka Pasternak ohverdades oma isikliku heaolu rahva pattude eest, mis kaudselt oli kõigi nende meeletute kannatuste põhjuseks, et rahval, ja mitte ainult kitsalt vene rahval, vaid kõigil, kelleni romaan jõuab, avaneksid silmad ja nad näeks Venemaaga toimuvate sündmuste tagamaid, põhjusi ja ka lootust. Loomulikult ei seisne romaani sõnum ainult ajaloolises tões, vaid selles on kogu Pasternaki nägemus inimelust, loomingust ja kristlusest.

Mõistukõneline tasand

Kuigi ajalooline ja mõistukõneline tasand on luuletuses pea lahutamatud ja olen viimast juba käsitlenud koos esimesega, tuleks öelda veel viimased sõnad puhtalt mõistukõnelise tasandi kohta. Kui taandada luuletusest ajalooline kontekst ja erinevad hääled, ilmneb Pasternaki arusaam inimelust kui sellisest. See olukord, milles viibis Hamlet, ei ole üksnes kroonitud peade pärusmaa, vaid iga inimese saatus. Ka Kristuse ohver ei ole midagi erandlikku, vaid see laieneb igale kristlasele – võtta oma rist ja järgneda talle, kas või ristisurmani: Ei ole ori suurem oma isandast⁷ Elu ei peagi olema üle välja sirge tee. See tähendab, et lihtsaid lahendusi pole, vähemalt siis, kui jääda ausaks, kui ei joosta kaasa vale ja pettusega, kui ei minda kergemat teed. Elu juurde kuuluvad keerdkäigud, eksimised, eksiteed, otsimised ja leidmised, kannatused. Ja just see annab elule väärikuse ja väärikalt elatud elu kroonib surm, milles on ülestõusmise lootus ja pühadus. Selline surm on sarnane muistsete kangelaste surmale ja märtrite verele, millel elu püsib ja kestab edasi – nii siin- kui sealpoolsuses.

1Mt 26, 36-46.

2 Boris Pasternak „I Remember“ („Охранная грамота"), Pantheon 1959, lk. 121.

3Ibid, Shakespeare's Poetic Style, lk. 128.

4Ibid, lk. 130.

5Boriss Pasternakk kirjas Olga Freidenbergile 13. oktoobril 1946.

6 Я пропал, как зверь в загоне./ Где-то люди, воля, свет,/ А за мною шум погони,/ Мне наружу хода нет.//Тёмный лес и берег пру́да,/ Ели сваленной бревно./ Путь отрезан отовсюду./Будь что будет, всё равно.//Что же сделал я за пакость,/ Я убийца и злодей?/ Я весь мир заставил плакать/ Над красой земли моей./ Но и так, почти у гроба,/ Верю я, придёт пора —/ Силу подлости и злобы/ Одолеет дух добра.

7Joh 15, 20.