Essee sündmusest sügisel 2013

Valisin oma essee teemaks hiljuti Eesti avalikkust raputanud sündmuse. Kas tegu on tõepoolest sündmusega ja kui, siis millistest kriteeriumitest lähtudes, püüan selgusele jõuda essee käigus. Esialgu väidan, et tegu on tõesti sündmusega.

Selleks sündmuseks on vapustus, mida põhjustas nn. "Sirbi" skandaal. Ma ei nimetaks sündmuseks otseselt seda, mis toimus ajalehe endaga, kuivõrd reaktsiooni, mida see tekitas inimestes, eelkõige kultuuriinimestes, nendes, keda juhtunu kõige otsesemalt puudutas.

Püüan luua pildi juhtunust. Esiteks pean tunnistama, et ei minul ega ilmselt ka kellelgi teisel pole veel täit selgust, mis õieti toimus, kuidas seda sõnastada. See oleks nagu kinnitus, et tegu on tõesti sündmusega, kuna sündmus, vapustus, veel kestab. Just selline kestvus, küsimuste rohkus, mis on õhku jäänud, näitab Lyotard'i arvates, et tegu on tõesti sündmusega.

Teine tähelepanek, mis viitab sündmusele, on see, et kõik juhtus ootamatult, nagu välk selgest taevast, paisates kõik segi, tekitades isegi hirmu ja ärevust. Kehtivasse olukorda tungis sisse mingi element, mis just nagu oleks olukorraga, kultuuriga seotud, kuid ei ole selle sees, selle osa. Nagu mingi ripats. See element teeb revolutsiooni, pöörab kõik peapeale, on hävitusemärgiga. Need, keda pole sunniviisiliselt minema saadetud, jooksevad ise kabuhirmus. See on muidugi karikatuur.

Kõige tugevamalt on selles sündmuses esindatud aga lahkheli. Esiteks on lahkheli selles, et kehtiv fraasirežiim, valitsev jutustus suunab täiesti uue ja tundmatu elemendi teostama revolutsiooni, et tagada oma võimu, fraasirežiimi jätkumine, isegi laienemine. Ta nagu lülitab selle elemendi enda teenistusse, enda sisse, andes sellele teise tähenduse. Uues kontekstis saab selle elemendi sisu ja eesmärgid sootuks teise eesmärgi ja reeglid. Kas sama ei toimunud ka mitte Oktoobrirevelutsiooni ajal? Teatud fraasirežiim, huvigrupp, kelle käes olid vahendid, lõi rahulolematule ja mässavale jõugule tingimused nende unistuste teostamiseks, kuid keegi ei teadnud millega see lõpeb. Kõik visati üle parda. Selle taga oli reaalsusetung – vana tuleb hävitada vahendeid valimata. Kas ei olnud säärane reaalsusetung ka mitte uue, ei tea kust ilmuva ajalehe toimetaja kohustetäitja ajendiks? Eriti kui mõelda sellele, kui ruttu see hoog üle läks.

Teine väga huvitav lahkheli tuli välja aga loomeinimeste reaktsioonist. Kohtumisel loomeliitude esindajate ja kultuuriministri ning kultuurilehe nõukogu liikmete vahel ilmnes selgelt lahkheli kahe erineva fraasirežiimi vahel. Kaks gruppi oleksid rääkinud nagu üksteisele täiesti arusaamatus keeles. Üks pool nõudis tõde ja õiglust, teine aga pareeris pidevalt lõputute poolvaledega, mis on nii omased liberaalsele turumajandusele ja sellest tulenevale performatiivsusele. See fraasirežiim, suur jutustus on nagu rikkiläinud grammafoniplaat, mis muudkui ketrab ja ketrab omaloodud näilisust, olles ise sellest ketramisest nii joobunud, et tal ei ole hetkekski kahtlust, et see kõik tõepoolest tõsi on. Selline suletus kõigi teiste fraasirežiimide, väiksemate jutustuste suhtes muudab aga arrogantseks ja ülbeks. Ma arvan, et just nimelt arrogantsus ja respekti, inimlikkuse puudumine osutus kogu sündmuse puhul määravaks. Ülbus ja arrogants oli see fraas, mis paistis mõttetu, sisutu sõnademulina tagant ainsa päriselt öelduna välja. See fraas murdiski ministri viimaselt ja sundis teda tagasi astuma. Ei olnudki niivõrd tähtis kui palju ta oli valetanud, vaid et tal puudus elementaarne tolerantsus, võime tunnistada teistsugust maailmapilti, erinevust.

Kuid selline autoritaarne metanarratiiv lihtsalt ei lähe enam, keegi ei usu sellesse. Minister läks oma kabinetti ja seisis silmitsi suure tühjusega. Kellelgi ei olnud enam usku ei temasse ega sellesse, mida ta tegi. Ka temal endal mitte. Ka kõige julmem türann vajab võimulolekuks minimaalsetki usku ja hirmu subjektide seas. Kui kuningas avastab, et ta tõepoolest on alasti ja püksata, ja avastab seda viimasena, pärast kõiki teisi, hakkab tal äkki piinlik. See on tema lahkheli. See muudab ta sõnatuks. Ja mida piinlikum tal on, seda vägevama etenduse ta lavalt lahkumisel korraldab. Ta vajab ülisuurt sündmust selleks, et tõelise sündmuse puudumist varjata.

Sündmuse edasiviivaks jõuks oli loomeliitude, loomeinimeste reaktsioon, kes leidsid endas julguse asju välja öelda, sõnastada. Sest nad olid seda igatsenud, nad olid seda sündmust ammu oodanud. Kehtiv fraasirežiim, metanarratiiv oli muutunud väljakannatamatuks. Keegi või miski pidi lööma sellesse mõra. Ilmselt tegi seda kultuuriminister ise. See oli paratamatu, nagu ütleks Badiou. Muutus oli olukorda sisse kirjutatud. Reaktsiooni intensiivsus kinnitab just nimelt seda paratamatust, sündmuse ootust. Sündmuse ainulisus oli piisavalt suur, et läbi murda. Kõik eelnevad sündmused, mis tahtsid aionist esile purskuda, ilmsiks saada, mis tulenesid ülekohtust loomeinimeste suhtes, loominguliselt ebasoodsa õhkkonna loomisest, olid üksnes ettevalmistuseks selle üheainsa ainulise sündmuse kontsentratsiooniks.

Teine huvitav reaktsioon ilmnes samuti lahkhelina. See lahkheli, sündmus oli veelgi suurem, kuna reaktsioon ei olnud sõnaline. Ei saadud kellegagi kokku, ei tuldud läbirääkimisi pidama ega ettepanekuid esitama. See lahkheli ilmnes vaikimises, mis oli kõige mõjusam fraas. See oli täielikuks vastandiks kultuuriministri lobapidamatusele, sisutühjale sõnamulinale, mis ei öelnud lõpuks mitte midagi. See fraas ütles rohkem kui tuhat sõna. See näitas ülekohtu tõsidust, mis oli toime pandud. Grupp loomeinimesi kleepis suud kinni märgina sellest, et nad ei saa rääkida, et neil ei lasta rääkida. Siin on väga tugev seos Lyotard'i ellujäänu nelja vaikimisega. Nad vaikisid, sest neil puudus adressaat, kes kuulaks. Sellel potentsiaalsell adressaadil, kes oleks võinud kuulata, ei olnud selleks õigust. Nad ei saanud rääkida, sest nende jutt oleks kehtivale fraasirežiimile tundunud mõttetu, hullumeelne. Nad ei saanud rääkida, sest puudus objekt, referent, mille abil juhtunut tõestada. Juhtunu referent oli kirjeldamatu, toimunud oli midagi kirjeldamatult koledat. Nad vaikisid, sest neilt oli võetud vahendid rääkida – neilt oli võetud nende hääl, ajaleht kui nende häälekandja. See kandis kellegi teise häält.

Nüüd on kunsti, filosoofia, kirjanduse või muusika ülesandeks leida juhtunu sõnastuseks uued väljendusvahendid, sest ülekohus on toimunud ja hing vajab ravi. Kui ajalehe peatoimetaja kohusetäitja sama ootamatult ja ruttu kadus nagu oli ka ilmunud, tundus kõik äkki nagu halb unenägu. Kas see tõesti juhtus? Või juhtub veel? Me püüame meenutada midagi, mis pole veel õieti juhtunud, mis oleks nagu ununenud enne sündmuseunest ärkamist. Kas see sündmus osutus tõeliseks sündmuseks, mis suudab kehtivat fraasirežiimi muuta, homogeenset süsteemi tasapisi katkestada, et tekiks loomingule soodne heterogeenne, väikeste jutustuste sõbralik paljuhäälne kooseksistents, või oli siiski tegu väikese, ettevalmistava sündmusega, mis võidakse unustada, kuid mis ilmub tingimata uuesti, kuni aionist lõpuks purskub see päris, see suur ideaalne sündmus, näitab aeg. Seni sündmus veel kestab.