Katsetused Keatsi ööbikuga

Mu süda tuikab, haarab uneuim

mu meelt, ma nagu surmaputkest joond

või uinutist, mil mõju on nii tuim,

et langen alla nüüd, kus Lethe vood.

Ei, mitte et su õnnest oleks kade meel,

vaid tundes täielikku joovastust,

et Puunümf kergetiivuline sa

nii täiel kergusel

kesk helisevat pöögirohelust

ta rohkeis varjus suvest lõõritad.

Öös mustas kuulatan; kui sagedast

mul sulnis tundub vabaks tegev Surm,

et luules hellalt mõtisklenud tast,

ta rüpes hinge heita leebe hurm.

See hetk näib üllam kõigist senistest,

kesköhe surra viivul valutul,

kui kõikjal kaigub sinu hingehüüd,

ekstaasist pakatav!

Ei lõppe sinu laul ka siis, kui mul

su reekviemiks üll on mullarüü.

Ei sündind surmaks sa, oo Igilind!

Ei põrmusta sind ükski sugupõlv;

ju iidsel ajal kuulmas oli sind

nii keisri kui ka tema narri kõrv.

Ehk Ruti kurba südant puudutand

seesama laul, kui kaugel kodumaast

ta põllul seisis pisaratest väet;

see laul, mis lummutand

on võluluuke tormivahu seest

taas haldjamaadele, mis maha jäet.

Mis maha jäet! - see kõlab nagu kong,

mind enda juurde hüüdes tagasi!

Adjöö! ei peta kujutlusemäng,

kuis kombeks sel, kes haldjas valelik.

Adjöö! adjöö! kaob sinu kaeblik hümn

siit üle heinamaade, ojavee,

säält künkast üles, kuni mattunud

see oru põhja nüüd.

Kas oli nägemus või uni see?

Kaob muusika – kas ärkan või näen und?

John Keats, Ood ööbikule
Mai 1819.

Philosophia

I am but Love's sophisticated hemisphere
where vocals fly and knowledge ends.
Yet in my deepest solitude I fear
there starts true life, the one I understand.

In thousand marble stars are written words
as read by no one else but Thee
who wants to share this Road unknown
to unseen shores behind untravelled seas.

I'll take you to bewilderness,
immensity of your unplumbed soul,
the home of Beauty's tenderness
freed from the shades of earthly trails and roads.

Where mind is no more a captivated tool -
more like a nightingale at dawning meadows
whose song without the words is understood
with listeners in silent contemplation.

I wish not to reveal to all this Bliss
of peeking Sun in early hours of dawn.
In just a blink of an everlasting happiness
I want to keep you as my own.

Or is there such a thing as time,
the attribute of weight and measures?
Your world is above the rules and lines,
the fading horizon of fears and pleasures.

26th of July, 2012

Teekond

Corazón: muere o canta

See tee ei ole kantud hirmust,
ka mitte ootusist või pettumusist.
Ei otsi lubadusi ta, ei omakasu,
ta elab üksnes iseendast.

Ka tal on oma suremised, kurbus,
kuid ka surnuist ülestõusmine.
Pisikeste salasammudega
ta läheb oma lunastuseteed.

Ta vabadust saa keegi võtta,
ta on nii kuis loodud olema.
Tal oma sisemine vägi,
ta armastus on tingimusteta.

Ta õitseb valguse ja kastmiseta
ja laulab siis, kui teised vait.
On tema olemuseks kesta,
ta voolab seespool, varjatult.

Sees on tema võim ja vägi,
ta iseenda üle valitseb.
Ja kui ta tüvi, juured suureks saanud,
ta nagu tuulekannel heliseb.

28. 9. 2009

November

Maikuu siluett tume.
Taeva all jäänud kõik vaikseks,
kõhe.
Metsades uitamas ringi
kõdulõhnane nukrus.


Õhtuhämar allee,
vaibunud värvid,
lehed mahajäetud.
Ammu ununenud
suve viivuke hellus.


Kuid ainult see,
mis sureb,
elab üha jälle ja jälle.
Ja tagasi poeb
soojus salaja põue.


Novembrikuu uni.
Tuline puudutus
jäätunud udus.
Pohlapunaste huulte
arg värisev hingus.


Soojad pihud,
koosminek
külmakarge.
Vihmahelina paitus
keset kõrbe.


November 2010

Veebruar

Talveke, oh talveke,
juuksed sul nii pikad,
sõrmed jahedad,
tuhvlid krudisevad.


Härmatanud puud
suul tumm naeratus,
latvapidi koos
isekeskis sosistavad.


Üks väikene puu
juurtes sügaval
unenägu näeb, et kevadet
enam kunagi ei tule.


Aiavaikusest
Flora hõbedane hääl
üle väljade
kaugustesse kajab.


Puuõõnsuses,
peidus külma eest
linnud väikesed 
und näevad unisoonis.


Puhtas südames on neil
väike võlukarp
tulvil aaretest,
mõõtmatust ookeanist.


Mereavaruste pääl
liugleb purjekas,
iidne, paberpurjedes,
sõnu kaasa viies.


Meres sügaval,
saja sülla all
kuldse liiva sees
peidus pärlikarp.


Pärlikarbi sees
sädelemas pärl,
sääl fontään ja linnulaul,
mis kunagi ei lakka.


Selle helme sees
haldjas hõberüüs
und näeb veebruarist
tohutus palees kristallist.


Veebruar 2010

Liivimaa Kaunitari juures

Su juurde kui sügislumetorm tulin
oma valgete juuste marutsedes
tol ööl muinasjutulisel,
kui aknal unetu pilk
sõnad sootuks unustasin.


Me Liivi lahel kohtusime -
mina kui lumi õrnvalge,
sina kui tuul hirmus kuri -
üks põhjast, teine lõunast,
me sadamas randusime.


Ma olin su Liivimaa tsaaritar
ja sina mu vägev tsaar.
Ja olgu see kõigest nali,
meeletu lumetants,
sest rinnus soojem saab.


Mis sest et vaid mõneks viivuks
olime jäässe tardunud paar
ja lõputult valus,
et sest sügislumest
pisarameri on saand.


Seda und ei unusta kunagi
Liivimaa Kaunitar,
seda võimatut kirkushetke,
kui lumes esimeses
olime iseendaks saand.


Riia, november 2008

Esimesed kevadelinnud

Varavalges, koidiku aegu,

tasahilju, vaevukuuldavalt,

esimesed kevadelinnud

tahtmata, aimamatult,

mu südame süütavad.

Kuis tahaks see ärgata üles,

selle raske lume all

nii kaua oodates Sinuta,

mu elu, mu valgus!

Et uuesti loota,

taas särada,

koos sinuga hõisata,

Kevad!

Kõige kaunim, mu imeilus!

Varavalges, koidiku aegu,

tasahilju, vaevukuuldavalt,

esimesed kevadelinnud

pea tahtmata, aimamatult,

ka Sinu südame süütavad.

Märts 2009

Tähed

Oo, tähed,
kuulen teie muusikat täna.
Nii vaikne
öösilmade säras on Kuu.
Vaid teie
hõõgumas kõrgel mu kohal.
Ja Sina
vaikid kui endasse tõmbunud Puu.

Läbi öö,
läbi metsade sügavuse,
mulle naeratad
vaevumärgatavalt.
Ja tähed
taevalaotuse süleluses
säravad
ennastunustavalt.

Mulle tundus, et kusagil...

Mulle tundus et kusagil
olid põllud täis kulda,
kus hõbedasi lõokesi
kirgastes kõrgustes lendas.

Kuis ööd olid sääl lõhnavad
ja koidud ei närtsinud iial.
Kuu pilgud kõige puhtamad
ja selged tähtede silmad.

Mulle tundus, ehk ei olnudki
see üksnes ammuses unes.
Mulle tundus, et kunagi
see maailm elas mu põues.

Talveöö

Üksi väsinud seisan ma, 

vaid tähed mähkund mu ümber,
ajast mahajäetuna 
talvevaikuse süles.

Kõik on nii tume, nii valge,
värvitu, värvitult ilus,
kui äkitselt heli tuttavat,

kevadlindude laulu kuulen.

Mesimagusa kaiguna
see tuleb mu murdunud hinge.
Salalinnud tagasi lendavad
aeda, mis mattunud lumme.

Külmund kastepiisku korjata...

Kui aeg ei oleks ajatusse tardunud,
ma võiksin külmund kastepiisku korjata.
Kas olen Päikeseta harjunud
või võiksin Kuu eest ennast varjata?

Et unne tuhatkordsesse
miljonid täheparved suikunud,
kas kurbusest igaveseks joobuda
või ärgata kesk sügislehti luitunuid?

Kui kastepiisad pisaraiks sulaksid,
jää kahetsusjõena vallanduks,
kas ööbikud tagasi tuleksid
ja päiksekiired südameni ulatuks?