Talveöö

Üksi väsinud seisan ma, 

vaid tähed mähkund mu ümber,
ajast mahajäetuna 
talvevaikuse süles.

Kõik on nii tume, nii valge,
värvitu, värvitult ilus,
kui äkitselt heli tuttavat,

kevadlindude laulu kuulen.

Mesimagusa kaiguna
see tuleb mu murdunud hinge.
Salalinnud tagasi lendavad
aeda, mis mattunud lumme.