Mulle tundus, et kusagil...

Mulle tundus et kusagil
olid põllud täis kulda,
kus hõbedasi lõokesi
kirgastes kõrgustes lendas.

Kuis ööd olid sääl lõhnavad
ja koidud ei närtsinud iial.
Kuu pilgud kõige puhtamad
ja selged tähtede silmad.

Mulle tundus, ehk ei olnudki
see üksnes ammuses unes.
Mulle tundus, et kunagi
see maailm elas mu põues.

Talveöö

Üksi väsinud seisan ma, 

vaid tähed mähkund mu ümber,
ajast mahajäetuna 
talvevaikuse süles.

Kõik on nii tume, nii valge,
värvitu, värvitult ilus,
kui äkitselt heli tuttavat,

kevadlindude laulu kuulen.

Mesimagusa kaiguna
see tuleb mu murdunud hinge.
Salalinnud tagasi lendavad
aeda, mis mattunud lumme.

Külmund kastepiisku korjata...

Kui aeg ei oleks ajatusse tardunud,
ma võiksin külmund kastepiisku korjata.
Kas olen Päikeseta harjunud
või võiksin Kuu eest ennast varjata?

Et unne tuhatkordsesse
miljonid täheparved suikunud,
kas kurbusest igaveseks joobuda
või ärgata kesk sügislehti luitunuid?

Kui kastepiisad pisaraiks sulaksid,
jää kahetsusjõena vallanduks,
kas ööbikud tagasi tuleksid
ja päiksekiired südameni ulatuks?