Katsetused Keatsi ööbikuga

Mu süda tuikab, haarab uneuim

mu meelt, ma nagu surmaputkest joond

või uinutist, mil mõju on nii tuim,

et langen alla nüüd, kus Lethe vood.

Ei, mitte et su õnnest oleks kade meel,

vaid tundes täielikku joovastust,

et Puunümf kergetiivuline sa

nii täiel kergusel

kesk helisevat pöögirohelust

ta rohkeis varjus suvest lõõritad.

Öös mustas kuulatan; kui sagedast

mul sulnis tundub vabaks tegev Surm,

et luules hellalt mõtisklenud tast,

ta rüpes hinge heita leebe hurm.

See hetk näib üllam kõigist senistest,

kesköhe surra viivul valutul,

kui kõikjal kaigub sinu hingehüüd,

ekstaasist pakatav!

Ei lõppe sinu laul ka siis, kui mul

su reekviemiks üll on mullarüü.

Ei sündind surmaks sa, oo Igilind!

Ei põrmusta sind ükski sugupõlv;

ju iidsel ajal kuulmas oli sind

nii keisri kui ka tema narri kõrv.

Ehk Ruti kurba südant puudutand

seesama laul, kui kaugel kodumaast

ta põllul seisis pisaratest väet;

see laul, mis lummutand

on võluluuke tormivahu seest

taas haldjamaadele, mis maha jäet.

Mis maha jäet! - see kõlab nagu kong,

mind enda juurde hüüdes tagasi!

Adjöö! ei peta kujutlusemäng,

kuis kombeks sel, kes haldjas valelik.

Adjöö! adjöö! kaob sinu kaeblik hümn

siit üle heinamaade, ojavee,

säält künkast üles, kuni mattunud

see oru põhja nüüd.

Kas oli nägemus või uni see?

Kaob muusika – kas ärkan või näen und?

John Keats, Ood ööbikule
Mai 1819.