Talveöö

Üksi väsinud seisan ma, 

vaid tähed mähkund mu ümber,
ajast mahajäetuna 
talvevaikuse süles.

Kõik on nii tume, nii valge,
värvitu, värvitult ilus,
kui äkitselt heli tuttavat,

kevadlindude laulu kuulen.

Mesimagusa kaiguna
see tuleb mu murdunud hinge.
Salalinnud tagasi lendavad
aeda, mis mattunud lumme.

Külmund kastepiisku korjata...

Kui aeg ei oleks ajatusse tardunud,
ma võiksin külmund kastepiisku korjata.
Kas olen Päikeseta harjunud
või võiksin Kuu eest ennast varjata?

Et unne tuhatkordsesse
miljonid täheparved suikunud,
kas kurbusest igaveseks joobuda
või ärgata kesk sügislehti luitunuid?

Kui kastepiisad pisaraiks sulaksid,
jää kahetsusjõena vallanduks,
kas ööbikud tagasi tuleksid
ja päiksekiired südameni ulatuks?