Friday, January 24, 2014

Empathy as a basis for overcoming subjectivism






The subject of this essay is to see the historical context of why and how subjectivism became a prevalent attitude in modern era not only in philosophy but also in everyday life, and how to overcome it. Even if we see many philosophers moving into postsubjectivism, the consequences of it are so deeply rooted in our lives that we are too blind to notice the attempts of those "elitist" scholars from the whole mass of information floating around us. And whether the subjective way of living is the consequence of philosophy or was philosophy just formulating the changes taking place in the society anyway, is more a question of a perspective.
My proposition is, firstly, that there is a need to overcome subjectivism not only in philosophy but also in our attitudes as to stop the ultimately self-destructive process caused by it and to find or rather regain a more harmonious existence with ourselves, our fellow beings and our environment as a whole. I claim the solution to be empathy. As this is a highly ambitious claim, I, secondly, have to explain what do I mean by empathy as such and why have I chosen it as a remedy for the situation allegedly so grave. Why do I think the situation is in need of any improvement in the first place? Why would subjectivism be so "bad" after all?
Let me give you an example from our present. Imagine a gathering of youngsters in a cafe. There are some seven or eight of them all friends from the same school. Suppose they just had an exam and are now relaxing after tense days of reading, writing and memorising. What would you imagine them to do? Of course you would think them laughing, chatting loudly about some silly unimportant things, making some inside jokes, eating something good together. Yes, this is what you'd expect in such a situation. But instead, you have a museum, old folks' home sitting in silence with serious faces as if at a funeral. What kind of solemnity is this where nobody is permitted to talk, as if every one of them were going through some personal inward mourning? What is wrong with them? Is somebody really dead?
No, nobody has died, except perhaps it feels a bit lifeless here. Though it resembles a certain kind of solemnity, those kids are just having a most serious relationship with their smartphones, iphones or other modern devices of communication. They chat in Skype, play mobile games, send or watch instant pictures, float in the endless stream of anonymous consciousness called Facebook or are occupied in some other virtual way. They all have a feeling of being occupied, being "active", "communicating", although we see a bunch of almost motionless statue-like figures with their glazed eyes fixed on little screens with only fingers moving silently on their luminous surface. Are these hypnotised zombies or human beings in their liveliest years?
We do not talk to each other. We "chat". We do not make long walks in sunny afternoons with lively conversations with each other, breathing fresh air and listening to many different voices from nature, such as birdsong or babbling of a brook. We watch sports or Discovery Channel on television. We do not sing at family parties or play piano to our loved ones in the silence of quiet evenings. We have our music and "peace" headphones on. We do not tell each other stories of ancient times, fairy tales or ghost stories, myths and legends sitting around the fireplace during cold dark winter nights, perhaps doing also some small manual work like knitting or carving therewhile. We passively consume cheap emotions and artificial lives of non-existent characters served in an endless monologue of soap-operas with empty plots and empty morals, because we do not have any real life of our own anymore, and perhaps we do not even have the imagination, because everything has already been imagined for us. We live in a simulation of simulacrums of non-existent reality as described by Jean Baudrillard1. We are prisoners of subjectivity, indifference, our selfish little selves, or rather what is left of it. We do not see others around us, we do not see the world around us, because we content ourselves with a virtual reality existing in our minds not even as an active world of ideas as the one Descartes had, but as a surrogate of everything forgotten long ago.
When Martin Heidegger spoke of the forgetfulness of Being the things were not yet as bad as that. He tried to overcome subjectivism, he tried to escape the "clutches" of language as an aim in itself, to return to the ontological roots of our being and not just talk about talking, think about thinking, doing things because of things themselves. So how did it happen? What caused the changes in the course of humanity to go this way? Some say it was Descartes, father of subjectivism or even of the whole modern era called modernism. But as Lev Tolstoy put it: "To us, their descendants, who are not historians and are not carried away by the process of research and can therefore regard the event with unclouded common sense, an incalculable number of causes present themselves. The deeper we delve in search of these causes the more of them we find; and each separate cause or whole series of causes appears to us equally valid in itself and equally false by its insignificance compared to the magnitude of the events, and by its impotence—apart from the cooperation of all the other coincident causes—to occasion the event."2 In other words, there cannot be just one cause for the whole course of history, nor a single person behind it.
We may think it was the Incarnation, religion of Word made flesh which caused the shift towards subjectivism. It is true that man was raised into responsibility of personal, individual perfection through it. Christianity replaces collective salvation of one chosen nation by a personal salvation which demands also a personal relationship with one's Creator. But still, for many centuries, there was a strong dependence on social relations and hierarchy, a balance, harmony between individual and collective perspective, little human being and the whole universe. And afterwards, when Reformation came along, individual relationship with the Divine was even more deepened and there was asserted a need for personal understanding and interpretation of the Divine Word, as the religion moved from a wholesome view of a human being into the believer's heart. Gradually language, written word, the Holy Scriptures gained a stronger position over oral Tradition, which had been closer to mythical consciousness of ancient times when philosophers were rather preachers on streets, having their disputes in public, not in written form. The living word became written, "dead", although it initially wasn't meant to be. The Word had become flesh, a living human being and not some prescription, argument on a piece of paper. I would say the invention of typography had a much stronger influence for causing the shift into subjectivism than writings of Descartes ever had. General literacy is more a father of modernism, of modern situation where human being feels much more isolated even in reading a book, i.e. being more alone in his activities than in those times when illiterate peasants had shared their activities and were telling stories to each other by the fireside.
But Descartes, being still a visible milestone for the new era, even Revolution, as some have called it, we should have a closer look at the roots of subjectivism in his thinking. And we must never forget there is a difference in perspective. What he did in his time was revolutionary, even if we from our perspective do not perceive it to be very different from modern thought. On the other hand, Descartes still has something very different from us – strong remnants of the old way of seeing the world where God is the centre and source of everything, even if he wants to doubt this everything except his mind and God. "It is true that, since my decision to doubt everything has left me sure of the existence of only two things, God and myself; but when I think about God’s immense power I have to admit that he did or could have made many things in addition to myself, so that there may be a universal scheme of things in which I have a place."3 He is not really doubting God, like we would imagine from our perspective, but everything else but himself and God – all other things God has created. But this otherness is a way much important than we or he would think. Doubting things secondary to God (and himself, of course) has a much stronger impact on the course of history than Descartes in his innocent experiment would have thought. Because it ultimately lead to doubting also God (firstly by Kant), consequently losing him and finally ourselves too. (If there is no meaning of life anymore, existence comes unbearable as felt by existentialists.)
Besides doubting there is another important thing Descartes does. He brings the zero point, perspective into his own mind, his ego. Although focusing on human being is nothing new with Renaissance and especially with Enlightenment, these had the human person in or as the centre of the world, but not with the centre of a world in his mind only, of a world created by himself through thinking. The difference is simply whether the world is outside or inside the mind. The glorification of the pure reason is at it's highest here. It needs nobody or nothing but itself. Even God is more like an attribute, his own idea in his mind, than something coming from outside. Human mind becomes his own little god, and it's only natural that it will ultimately throw also God out from his mind like from a temple – a metaphor of human body as being a temple of God4 - as it literally happened on the 10th of November, 1793, during French Revolution when churches across France were transformed into modern Temples of Reason, with largest ceremony of all held at the cathedral of Notre Dame in Paris, where Christian altar was dismantled and an altar to Liberty was installed and the inscription "To Philosophy" was carved in stone over the cathedral's doors.5 This visible metaphor of throwing God out of the actual temple was but a sign of throwing God out from human mind, body and soul.
There is also a "small" detail we have to consider in the Meditations of Descartes. Human being is no longer considered here a "thinking animal" in Aristotelian sense, but a "thinking thing". "I am, I exist – that is certain. But for how long? For as long as I am thinking. But perhaps no longer than that; for it might be that if I stopped thinking I would stop existing; and I have to treat that possibility as though it were actual, because my present policy is to reject everything that isn’t necessarily true. Strictly speaking, then, I am simply a thing that thinks – a mind, or intelligence, or intellect, or reason, these being words whose meaning I have only just come to know. Still, I am a real, existing thing. What kind of a thing? I have answered that: a thinking thing."6 He is identifying human being with its thinking, with its one faculty, its one part – the mind. He is no longer a harmonious biological being with a body and senses and mind, but rather a machine, mechanical construction, a ticking unemotional clock producing thoughts like minutes without any concern for life going on around or even for its own body. Then it would be no wonder if this "thinking thing" sees other human beings as also mere things.
This is a shift from zoosemiotics into narrow understanding which banishes philosophy into pure reasoning without the background of any biological, living world. In a way it is a neoplatonic attitude, but in its extreme – the pure forms are not emanated, but opposed to materia. It is idealism, opposed to realism. It is a separation, opposition of mind and body, or even deletion, erasure of body, of all visible and real. This is a triumph of fantasy, a blind man's dream, a cage of the kingdom of ideas without any certainty of reality. It casts the poor mind into loneliness, into lonely prison of his own finiteness. It is an illusion to think we do not need reality, that our mind is sufficient, where we have a nice cosy little relationship with our personal God through which we can be saved in our small personal paradise alone. This paradise is an empty heaven where only one person is saved, because it has forgotten to pray for others.
Because in this little paradise of ours we do not need others. It is remarkable that Descartes never mentions other human beings directly in his Meditations. They are remotely mentioned among all the other bodies and things which may or may not even exist. Even with his own body, as the most immediate physical reality which he manages to grasp, he's concerned just a little bit, as a framework or decoration to his self-sufficient thoughts. Even things outside the mind are rather mere ideas produced by it than subjects having their own existence, although he admits there is a chance that, because of their appearance and "noise" they make with their disturbance against his will, it may somehow be that that these things might be something more than just illusion. "I find in myself countless ideas of things that can’t be called nothing, even if they don’t exist anywhere outside me. For although I am free to think of these ideas or not, as I choose, I didn’t invent them: they have their own true and immutable natures, which are not under my control."7
In other words, even if the reality outside the mind really existed, if the things the mind happens to perceive really had their own existence, it is of secondary importance. I do not care. This is the core of subjectivism. Everything exists or pretends to exist only because of me. I'm just sitting and enjoying the show. But if this is only a show, the actors go home after the spectacle. They did their work, had their payment and are only happy to leave alone. If you do not care for them, why should they care? You have your little palace of thoughts, you have your golden cage of pure reason, certainty based on shadows. And you don't even care if these are only shadows, as long as the show goes on – with new characters, new actors, new impressions and thoughts.
We see into what kind of loneliness this shift into self-centred and self-sufficient world will lead in Kierkergaard. His opposition to or even negation of others disturbing his perfection, personal relationship with God, is obvious. But there is so much loneliness, despair and feeling of guilt in his works. Giving up even those he loved, caused bitter regrets later on in his life when things were already nonreversible. And when this lonely wonderer, new type of philosopher, abandons even God and his loneliness decreases to such a point that his state becomes undescribably pitiful, we come to Nietzsche. To live without any living or divine being must be a truly unbearable state. But is it very different from the one we mostly have today? There must have never been so much loneliness, sense of uprootedness and lack of belonging in the history of mankind like today.
Thus in our loneliness and identity crisis we create an artificial world and religion to survive, like did Nietzsche. It is no wonder, that during the ultimate triumph of Modernism in the 19th Century, creativity and art substituted religion in may places. We see a rise of new type of composers and artists in Western Europe with more stress on individuality and personal fame than there ever was in the modesty of medieval craftsmanship. In Russia, literature will be raised into a state of religion by such great writers like Dostoevsky and Tolstoy, who could be moulded into such a literary perfection only by a combination of deep natural tendency for religion in a Russian soul and influences of modern thinking. And now, we have lost even creativity. With the invasion of virtuality, artificiality instead of art, consumerism hiding true emptiness of soul, our new religion is the simulacrum of all simulacrums, pure performativity as described by Lyotard8. The clock of Descartes has stopped. We have stopped thinking, so we cannot exist?
The further away we wonder from the real world, nature and organic life, into our mind's illusions, the further away we are from the chance of surviving – spiritually and even physically. "The animal’s survival depends on getting right the manner in which the physical environment is incorporated into its world of objects, its Umwelt."9 This Umwelt Deely is talking about is a common world for animals and human beings as thinking animals. It is called zoosemiosis. It is the world where we give meaning to things we see, hear or smell, making these objects part of our inner subjective world, objectifying them. Without the ability to objectify, to give meaning to things around us, we will be lost. The difference for human beings from other animals is that there are also pure ideas or thoughts which can be objectified in our inner world and we usually share them with each other through language, which is exceptionally characteristic to human semiosis alone. The other exceptional characteristic for human Umwelt is that it is open to all the other Umwelts: zoosemiosis, phytosemiosis and the whole physiosemiosis which includes inorganic forms as well.
But in our human Umwelt even the pure ideas or thoughts have to have a connection with subjects in the real world outside the mind. If we lose this connection, interaction between the two, we become isolated, we are lost in the virtuality of our inner world. We become kind of autistic. We no longer discern the signs which come from the outer world enabling us to survive. We would live like a total stranger in China without understanding any Chinese, if we are not willing to learn the language, if we prefer to stay in our small ghetto of ignorance, where it would be very difficult to manage even with the easiest needs of life. The situation would be even worse when people totally dependent on modern technology, accustomed to live in virtuality, would suddenly face a catastrophe sweeping away all modern conveniences and leaving them in a wasteland, with no familiar guiding sign of their former world of subjectivity. They would be absolutely helpless. They would not know how to find water, food or other natural means of survival. Because the natural bond between outer and inner world has been lost. Instincts of a person constantly living in a virtual world are most probably diminished into artificial needs which are of no help in the real world.
Thus we have seen there has to be a harmony between outer and inner, object and subject. Semiotics is offering a larger basis for overcoming the self-centeredness of all sciences which have also drifted into kind of subjectivism where larger picture is lost. "We have opened a new era of intellectual culture, for philosophy first of all, to be sure, but also for science and all the humanities, wherein the split between nature and culture, inner and outer, is no longer the last word, because the quasi-error of the external world has finally been laid to rest, and with it modern philosophy."10 The opposition between idealistic and realistic, body and mind has to be overcome. And the basis for overcoming is empathy, which is very close to semiotics. Empathy is the means, the way which will lead back to harmony between the two worlds. It is the bridge between the two – outer and inner.
But firstly, let us define empathy. I will base my approach on the doctoral thesis of Edith Stein, which is unfortunately not so known. She was the first one to take it her main object of consideration. And because empathy had not yet "come out from shadows", there were some misunderstandings and half-way solutions to the problem she had to bring forth. It is also interesting that it was Stein who wrote down the thoughts her teacher Husserl had on the subject. They did mostly share the same approach, which was based on phenomenology, but Stein developed it further on. Stein was a Catholic like Deely, and they both had a Thomistic background. Even Husserl wanted to convert later on in his life, but felt there was not enough time left for going through all the dogmas and teachings of the Church. But the catholic (i.e. universal) attitude helped those thinkers to form a wholesome, universal picture for philosophy.
Thus Husserl uses the so-called method of phenomenological reduction where things and essences are suspended and there remains a realm of transcendental consciousness, which is different from individual consciousness. It is a pure consciousness similar to the one referred by Descartes, but Husserl's consciousness is more actively directed towards something. The subject of consciousness, the mind, is what wills, perceives, remembers, knows and imagines. The will is intentionally directed towards its intentional object, the phenomenon. This is similar to the semiotic approach of John Deely. In Deely's concept of semiosis the subject is objectifying things he perceives in his mind. These objects, phenomenons are like shadows on the screen surrounding mind's inner world. But the thing is, we cannot forget it is only a screen and there's the real world behind it.
In connection with empathy Edith Stein brings in the notion of intersubjectivity, the concept which came in already with Husserl. Stein sees "intersubjective experience as the constitution of real outer world"11 This is very important. What does she mean? She compares the subjective world of mind with the world of fantasy - both do not really exist because they are not primordially given. But the human condition is necessarily primordially oriented. We are living now and here, not in a fantasy of past or future. If there is a conflict between being primordially now and here with the inner realm, as we saw with the youngsters who do not have a need to "bring this non-existence into givenness" because they live in fantasy, there is no connection with the real world and the inner semiosis remains fruitless and unhelpful for the survival of human species in the longer run. Empathy is a question of survival. It is serious. We have to wake up from the dream.
"The world I glimpse emphatically is an existing world, posited as having being like the world primordially perceived. The perceived world and the world given emphatically are the same world differently seen."12 Seeing the world though other's eyes, through different standpoint helps to overcome the individual consciousness and limited view of the world, to see it more realistically. Thus we see that empathy is not only a matter of understanding others. It is also a way of perceiving more clearly reality itself. If the human mind were "imprisoned within the boundaries" of his individuality, it could not go beyond the world as it appears to him. Empathy helps to cross these boundaries and to obtain different appearances which are independent from each other. It is a matter of perspective. Same method can also be used towards a historical event. "Thus empathy as the basis of intersubjective experience becomes the condition of possible knowledge of the existing outer world."13
But let us have a closer look at empathy itself. Usually empathy is associated with understanding the other person's moods and feelings. Stein will argue that it is something much wider and fundamental. "If empathy stopped at sensations, it would be something frankly pitiful and lamentable"14 Empathy belongs to the constitution of the individual itself. Human being cannot live without empathy, the outer world and others, as we have demonstrated. Others teach us something of the world, everything we perceive in the world teaches us something, has a message, becomes a sign if we let it teach and if we let it into our inner realm. Thus Stein formulates empathy in a following way: "The comprehension of foreign experiences – be they sensations, feelings, or what not – is a unified, typical, even though diversely differentiated modification of consciousness and requires a uniform name... empathy."15 And this comprehension demands a certain openness to everything which surrounds us now and here, even if it is only a book we are reading. Without openness we are not able to comprehend, as Gadamer put it: "All that is asked is that we remain open to the meaning of the other (person or text)."16 If we are open, silently "listening", we will hear what the other has to say – be it a painting, a crying infant or a falling leaf.
In this openness there is also the aspect of perspective. We have a living body through which we are posited in time and space, now and here, into a certain perspective, a zero point of orientation, with which we face the spatial outer world. Other physical bodies are also given to us at a certain location, at a certain distance from us as the "centre of spatial orientation, and in a certain spatial relationships to the rest of the spatial world". If we in our openness see another physical body and interpret it as another sensing living body and "emphatically project" ourselves into it, we obtain a new viewpoint, new image of the spatial world and also a new zero point of orientation. This happens not by shifting our zero point into his, because we retain our primordial zero point here and now. We are not primordially, but emhatically, obtaining his zero point, which for the other is as primordial as our point is for us. Thus we do not create a fantasized image of the world from a fantasized point of the other, but we create a con-primordial point through emphathized experience, because the other physical body is given to the other mind primordially, even though I grasp it non-primordially through empathy.
Empathy does not only let us see the world "through other's eyes" and through feeling ourselves "in other's shoes", interestingly enough it is also "a condition of the possibility of constituting our own individual"17 We see that our own zero point is not really a zero point, but a spatial point among many. We learn to see our living body among other living bodies, our mind among others. But even if we feel certain oneness with others, we always retain our zero point. The con-primordiality doesn't mean our spatial points coincide. There will always remain the distinction between the foreign "I" and our own. Even if we can project the experience of the other through empathy into our inner realm, even if we primordially have a similar feeling in our bones, our experience and other's experience remain distinct. We do not really have the same experience as we are not one and the same person.
It is interesting that scientists have recently discovered that reading a book has a physical impact on our brain as if we were going through the same experiences as the characters in the book we read. It was known already that going into other's experience through reading a book would enlarge our capacity for empathy, but we didn't know it had a real physical impact. This discovery should make us more careful about what we actually read. It can be lethal! But even if we were endlessly reading depressing books or emphatizing with murderers, we would still remain ourselves, with our own free will and intellect. Killing emphatically innocent people through reading doesn't make us necessarily real murderers guilty of a murder, because there are no real people killed through reading nor are our hands covered with blood after closing a book. But the con-experience remains and this can change our inner world. We are what we eat, after all.
The other aspect of reading a book and feeling ourselves in other's shoes is that it can help us to identify our own personal tastes, preferrings, attitudes and moral values. In comparison with another we find our own individuality. "We become aware of levels of value in ourselves by emphatizing with persons of our type. By empathy with differently composed personal structures we become clear on what we are not, what we are more or less than others."18 It is true that it is easiest to emphathize with a kindred spirit, but this does not mean we cannot emphathize with a totally different type of personality than our own. This is the difference of empathy and sympathy. The former one is only a condition for the latter one, which is reserved to much narrower spectrum of possibilities depending on our values, preferences and will.
The possible range of empathy is thus much wider, almost limitless and total. It can potentially cover the whole universe, although the restrictions of time and space do not allow any living being to realize it. Rather it is an ability which could be attributed to God who is all-powerful and all-knowing. We could say that God is all-emphatic and the more emphatic we are, the closer we are to his likeness in which we were created, as it were. "The miracle of understanding consists in the fact that no like-mindedness is necessary to recognize what is really significant and fundamental (in tradition). We have the ability to open ourselves to the superior claim the text (the other person) makes and to respond to what it has to tell us."19
This response is an important tool in the chain of interpretation which is another aspect of empathy. We do not only comprehend, we interpret. The circle of semiosis is a constantly changing triadic relationship between an object, subject and the interpretant as defined by Charles Sanders Peirce. "The ontological and triadic relations which turn all this physical interaction and subjective actions and reactions into a semiotic web sustaining objectivity (which is the Umwelt of any given animal) come from both sides, from the animal mind and from nature, to the sole end of the animal surviving at the least, flourishing if possible."20 Thus empathy is a necessary condition for the continuation not only of an individual human being but for a whole mankind. Interpretation without empathy, the true comprehension, would turn our thinking into an illusion of a worst kind.
“All that we see or seem. Is but a dream within a dream.”21 If we stay in this illusion, prison of our own little mind and do not even try to reach beyond it, we sink deeper and deeper into this dream within a dream. As the semiotic circle is endless, so is the circle of illusion. Everything redoubles, multiplies itself. If we do a good act, it is a cause for another possible good act. If we shout in the middle of mountains, we get the echo back. Life has a circular structure. It can be seen as a constant flow of energy. If we close ourselves to this energy, we leave ourselves without heat and nurture. The plants need the sun and rain. We all need so many different things to sustain us, but we also need each other. We can emphathize with a leaf. We have much more in common than we might think. Organic life is not so differentiated after all. Life is a wholesome living organism.
It is funny that once there was a time when philosophers wanted to raise beyond the natural world, everything that exists. They reached for the transcendental, to find answers there. Now we have to transcend beyond our little minds, search for the "metaphysics" of the real world. The perspective and amplitude of the search has been drastically diminished. The world of an average person in our present could consist of shopping in a nearby store, performing his small task in a factory, spending his spare time with a tv set and nothing much more. It is obvious that the world of a simple peasant in a small village in some deepest woods, who never travelled any further from home and had no Discovery Channel either, was much larger and harmonious, because everything he did was real, and even if the thing done was just little and unimportant thing, it was made under the eyes of a whole universe and thus attained a special place in it. Everything had a meaning. A small ant among other almost identical ants lives a more real life than a greatest computer game player who has achieved the highest levels in all possible games.
Virtuality is a trap. It is the worst temptation that human being ever had. It hypnotises, it forms an addiction of a worst kind. With a free will and intellect we have something above all other species and yet through them we can fall down to the lowest. When we saw Descartes freeing himself from everything which was doubtful, which did not serve his mind's selfish designs, we saw him still in a natural milieu. He was still a normal human being. He still had his dressing-gown on, he had a candle made of wax and a glass of wine, sitting cosily by the fireside and dreaming of what might world look like if everything existed only in his mind. This was just an innocent game for him. But would he continue it if he saw the consequences?
Would he not do everything in an opposite way? Would he not try to prove that the candle really existed, that it was really there, that it wasn't just an illusion. Would he not try to emphatize with it, try to feel the warmth of the flame, what it felt to be melting like wax? Would he not dream of at least somebody to share his thoughts with or who would just listen silently by the fireside? Perhaps a loyal dog would be enough to warm up his frozen heart, which had become cold over centuries of sitting there all alone, even if only in his imagination? The centuries have gone by. Would not the coldness of the fireplace, long without the heat which should come from the firewood, because there was nobody bringing the wood anymore - would not this coldness wake him up from his daydreaming? Would not the centuries old thirst and hunger send a signal of alarm that it's becoming lethal, that it's dangerous to stay this way?
Of course this is only a metaphor. Descartes has become a metaphor long before this essay. And there is much more richness in empathy than to be just the "sole end of the animal surviving". How much has it been a cause for flourishing? How many beautiful and moving novels and poems have been written through the special ability to sense, grasp and emphathize the world? What a difference has it made that we had Shakespeare, Keats, Tolstoy or Solzhenitsyn? We might say, they managed to change the course of mankind – not in the history of kings and queens, politicians, wars and battles, but in the history of human hearts and lives. Even if one single soul found its way back into his heart's home, the whole beautiful, living and breathing universe of brightest stars, smells and sounds of countless species, of other beings like him, it all had not been useless. It all has a sense waiting to be emphasized.
1 Simulacra and Simulation, 1981.
2Lev Tolstoy, War and Peace, Book 9, Chapter 1.
3René Descartes, Meditations on First Philosophy in which are demonstrated the existence of God and the distinction between the human soul and the body, FOURTH MEDITATION: Truth and falsity.
4 1 Corinthians 6:19-20. "Do you not know that your bodies are temples of the Holy Spirit, who is in you, whom you have received from God? You are not your own".
5 Kennedy, Emmet (1989). A Cultural History of the French Revolution. Yale University Press.
6Ibid, SECOND MEDITATION: The nature of the human mind, and how it is better known than the body.
7Ibid, FIFTH MEDITATION: The essence of material things, and the existence of God considered a second time.
8 Jean-François Lyotard, The Postmodern Condition
9John Deely, Semiotics and Jakob von Uexküll’s concept of umwelt.
10John Deely, The Semiotic Animal A postmodern definition of human being superseding the modern definition ‘res cogitans’, 2003.
11Sister Teresa Benedicta of the Cross Discalced Carmelite, On the Problem of Empathy. The Collected Works of Edith Stein, p. 63.
12Ibid, p.64.
13Ibid, p. 64.
14Ibid, p. 60.
15Ibid, p. 60.
16Truth and Method.
17Sister Teresa Benedicta of the Cross Discalced Carmelite, On the Problem of Empathy. The Collected Works of Edith Stein, p. 63.
18Ibid, p. 116.
19 Hans-Georg Gadamer, Truth and Method.
20John Deely, Semiotics and Jakob von Uexküll’s concept of umwelt.

21 Edgar Allan Poe, A Dream Within a Dream.

Tuesday, December 17, 2013

Essee sündmusest sügisel 2013

Valisin oma essee teemaks hiljuti Eesti avalikkust raputanud sündmuse. Kas tegu on tõepoolest sündmusega ja kui, siis millistest kriteeriumitest lähtudes, püüan selgusele jõuda essee käigus. Esialgu väidan, et tegu on tõesti sündmusega.

Selleks sündmuseks on vapustus, mida põhjustas nn. "Sirbi" skandaal. Ma ei nimetaks sündmuseks otseselt seda, mis toimus ajalehe endaga, kuivõrd reaktsiooni, mida see tekitas inimestes, eelkõige kultuuriinimestes, nendes, keda juhtunu kõige otsesemalt puudutas.

Püüan luua pildi juhtunust. Esiteks pean tunnistama, et ei minul ega ilmselt ka kellelgi teisel pole veel täit selgust, mis õieti toimus, kuidas seda sõnastada. See oleks nagu kinnitus, et tegu on tõesti sündmusega, kuna sündmus, vapustus, veel kestab. Just selline kestvus, küsimuste rohkus, mis on õhku jäänud, näitab Lyotard'i arvates, et tegu on tõesti sündmusega.

Teine tähelepanek, mis viitab sündmusele, on see, et kõik juhtus ootamatult, nagu välk selgest taevast, paisates kõik segi, tekitades isegi hirmu ja ärevust. Kehtivasse olukorda tungis sisse mingi element, mis just nagu oleks olukorraga, kultuuriga seotud, kuid ei ole selle sees, selle osa. Nagu mingi ripats. See element teeb revolutsiooni, pöörab kõik peapeale, on hävitusemärgiga. Need, keda pole sunniviisiliselt minema saadetud, jooksevad ise kabuhirmus. See on muidugi karikatuur.

Kõige tugevamalt on selles sündmuses esindatud aga lahkheli. Esiteks on lahkheli selles, et kehtiv fraasirežiim, valitsev jutustus suunab täiesti uue ja tundmatu elemendi teostama revolutsiooni, et tagada oma võimu, fraasirežiimi jätkumine, isegi laienemine. Ta nagu lülitab selle elemendi enda teenistusse, enda sisse, andes sellele teise tähenduse. Uues kontekstis saab selle elemendi sisu ja eesmärgid sootuks teise eesmärgi ja reeglid. Kas sama ei toimunud ka mitte Oktoobrirevelutsiooni ajal? Teatud fraasirežiim, huvigrupp, kelle käes olid vahendid, lõi rahulolematule ja mässavale jõugule tingimused nende unistuste teostamiseks, kuid keegi ei teadnud millega see lõpeb. Kõik visati üle parda. Selle taga oli reaalsusetung – vana tuleb hävitada vahendeid valimata. Kas ei olnud säärane reaalsusetung ka mitte uue, ei tea kust ilmuva ajalehe toimetaja kohustetäitja ajendiks? Eriti kui mõelda sellele, kui ruttu see hoog üle läks.

Teine väga huvitav lahkheli tuli välja aga loomeinimeste reaktsioonist. Kohtumisel loomeliitude esindajate ja kultuuriministri ning kultuurilehe nõukogu liikmete vahel ilmnes selgelt lahkheli kahe erineva fraasirežiimi vahel. Kaks gruppi oleksid rääkinud nagu üksteisele täiesti arusaamatus keeles. Üks pool nõudis tõde ja õiglust, teine aga pareeris pidevalt lõputute poolvaledega, mis on nii omased liberaalsele turumajandusele ja sellest tulenevale performatiivsusele. See fraasirežiim, suur jutustus on nagu rikkiläinud grammafoniplaat, mis muudkui ketrab ja ketrab omaloodud näilisust, olles ise sellest ketramisest nii joobunud, et tal ei ole hetkekski kahtlust, et see kõik tõepoolest tõsi on. Selline suletus kõigi teiste fraasirežiimide, väiksemate jutustuste suhtes muudab aga arrogantseks ja ülbeks. Ma arvan, et just nimelt arrogantsus ja respekti, inimlikkuse puudumine osutus kogu sündmuse puhul määravaks. Ülbus ja arrogants oli see fraas, mis paistis mõttetu, sisutu sõnademulina tagant ainsa päriselt öelduna välja. See fraas murdiski ministri viimaselt ja sundis teda tagasi astuma. Ei olnudki niivõrd tähtis kui palju ta oli valetanud, vaid et tal puudus elementaarne tolerantsus, võime tunnistada teistsugust maailmapilti, erinevust.

Kuid selline autoritaarne metanarratiiv lihtsalt ei lähe enam, keegi ei usu sellesse. Minister läks oma kabinetti ja seisis silmitsi suure tühjusega. Kellelgi ei olnud enam usku ei temasse ega sellesse, mida ta tegi. Ka temal endal mitte. Ka kõige julmem türann vajab võimulolekuks minimaalsetki usku ja hirmu subjektide seas. Kui kuningas avastab, et ta tõepoolest on alasti ja püksata, ja avastab seda viimasena, pärast kõiki teisi, hakkab tal äkki piinlik. See on tema lahkheli. See muudab ta sõnatuks. Ja mida piinlikum tal on, seda vägevama etenduse ta lavalt lahkumisel korraldab. Ta vajab ülisuurt sündmust selleks, et tõelise sündmuse puudumist varjata.

Sündmuse edasiviivaks jõuks oli loomeliitude, loomeinimeste reaktsioon, kes leidsid endas julguse asju välja öelda, sõnastada. Sest nad olid seda igatsenud, nad olid seda sündmust ammu oodanud. Kehtiv fraasirežiim, metanarratiiv oli muutunud väljakannatamatuks. Keegi või miski pidi lööma sellesse mõra. Ilmselt tegi seda kultuuriminister ise. See oli paratamatu, nagu ütleks Badiou. Muutus oli olukorda sisse kirjutatud. Reaktsiooni intensiivsus kinnitab just nimelt seda paratamatust, sündmuse ootust. Sündmuse ainulisus oli piisavalt suur, et läbi murda. Kõik eelnevad sündmused, mis tahtsid aionist esile purskuda, ilmsiks saada, mis tulenesid ülekohtust loomeinimeste suhtes, loominguliselt ebasoodsa õhkkonna loomisest, olid üksnes ettevalmistuseks selle üheainsa ainulise sündmuse kontsentratsiooniks.

Teine huvitav reaktsioon ilmnes samuti lahkhelina. See lahkheli, sündmus oli veelgi suurem, kuna reaktsioon ei olnud sõnaline. Ei saadud kellegagi kokku, ei tuldud läbirääkimisi pidama ega ettepanekuid esitama. See lahkheli ilmnes vaikimises, mis oli kõige mõjusam fraas. See oli täielikuks vastandiks kultuuriministri lobapidamatusele, sisutühjale sõnamulinale, mis ei öelnud lõpuks mitte midagi. See fraas ütles rohkem kui tuhat sõna. See näitas ülekohtu tõsidust, mis oli toime pandud. Grupp loomeinimesi kleepis suud kinni märgina sellest, et nad ei saa rääkida, et neil ei lasta rääkida. Siin on väga tugev seos Lyotard'i ellujäänu nelja vaikimisega. Nad vaikisid, sest neil puudus adressaat, kes kuulaks. Sellel potentsiaalsell adressaadil, kes oleks võinud kuulata, ei olnud selleks õigust. Nad ei saanud rääkida, sest nende jutt oleks kehtivale fraasirežiimile tundunud mõttetu, hullumeelne. Nad ei saanud rääkida, sest puudus objekt, referent, mille abil juhtunut tõestada. Juhtunu referent oli kirjeldamatu, toimunud oli midagi kirjeldamatult koledat. Nad vaikisid, sest neilt oli võetud vahendid rääkida – neilt oli võetud nende hääl, ajaleht kui nende häälekandja. See kandis kellegi teise häält.


Nüüd on kunsti, filosoofia, kirjanduse või muusika ülesandeks leida juhtunu sõnastuseks uued väljendusvahendid, sest ülekohus on toimunud ja hing vajab ravi. Kui ajalehe peatoimetaja kohusetäitja sama ootamatult ja ruttu kadus nagu oli ka ilmunud, tundus kõik äkki nagu halb unenägu. Kas see tõesti juhtus? Või juhtub veel? Me püüame meenutada midagi, mis pole veel õieti juhtunud, mis oleks nagu ununenud enne sündmuseunest ärkamist. Kas see sündmus osutus tõeliseks sündmuseks, mis suudab kehtivat fraasirežiimi muuta, homogeenset süsteemi tasapisi katkestada, et tekiks loomingule soodne heterogeenne, väikeste jutustuste sõbralik paljuhäälne kooseksistents, või oli siiski tegu väikese, ettevalmistava sündmusega, mis võidakse unustada, kuid mis ilmub tingimata uuesti, kuni aionist lõpuks purskub see päris, see suur ideaalne sündmus, näitab aeg. Seni sündmus veel kestab.

Sündmus ja demokraatia


Jean-François Lyotard'i jaoks on sündmus miski väljaspool tavapärast, määratlematu, sõnastamatu. Tekib seisak, paus, milles kõik eelmised sündmused on välistatud. Samas peab sündmus sisaldama võimalust, ohtu, et see unustatakse. Ebakindlus ja ohtunne on kindlasti märgid sündmusest, et miski hakkab juhtuma, midagi toimub, miski kestab, tundub lõputuna. Sündmus rabab meid jalust, paiskab kõik segi, puudutab, liigutab. See on küsimus, millel puudub otsene vastus. Seda tajutakse õhust, vaistlikult, ootusärevalt. "Sündmus ületab meie kujutlusvõime piirid, on esitamatu kirjeldamatu, kuna sündmus kestab. Seda on raske edasi anda, mõista. Kui sündmus ületab dramaatiliselt kujutlusvõime piirid, siis jutustusse lülitamine kaitseb meid, ravib."1 Kuid see jutustusse lülitamine, sõnastamine ei tohi toimuda liiga kiiresti, sest sündmus on habras, see vajab lahtisi otsi, mitmeti tõlgendamise võimalust. Kuid see niit, mis meid ühendab reaalsusega, ei tohi sündmuse läbi lõplikult katkeda, pinge ei saa liiga suureks saada, vaid peab sündima mingi tasakaal sündmuse ja jutustuse vahel.

Sündmusesse on sisse kirjutatud paradoks – see saabub, kuid ei ole veel. See on nagu unenägu, mida me ärgates enam ei mäleta. Sündmus võib ilmneda kahel viisil – lahkheli või ülevusena. Lyotard'i jaoks on kogu elu keeleline, seepärast on ka sündmus alati keeleline. Lahkheli puhul tekib keeleline konflikt eri fraasirežiimide vahel. Sündmus justkui halvab, võtab ära spontaansuse, enesevalitsuse. Miski murrab läbi senikehtivast, harjumuspärasest. Sündmuse juurde kuulub alati küsimus: kas see tõesti juhtub? "See ilmneb alati vajadusena seosteks uute sündmuste vahel."2 See peab juhatama uute sündmuste juurde, põhjustama neid, olema nende eeltingimuseks.

Kuigi Lyotard seostab sündmust vahel ka eimiski, isegi surmaga, peab sündmuses siiski olema vähemalt see imepisike hädavajalik miski, anima minima, et jääda ellu, kesta edasi. Sündmus on vastuoluline segu kohalolust ja puudumisest, mille koostoime annab sellele liikumapaneva jõu, kontrolli alt väljuva energia. Lyotard kasutab oma teoses "Le differénd" sündmuse kohta ka välgu või pikse metafoori. See annab hästi edasi ootamatuse ja ehmatuse meeleolu, kontrollimatut väge, ka hirmu ja sõnatust, mis selle nägemisest tekib. Me oleme selle võimuses, kaitsetud ja lummatud.

Suurteks jutustusteks nimetab Lyotard suuri ideoloogiaid, mis olid omased modernismi ajajärgule ja millesse postmodernismi ajajärgul enam ei usuta. Suur jutustus on eelkõige usk progressi ja teadusesse, mis tulenes tehnika arengust. Kuna maailm ei muutunud sellest paremaks, sai valdavaks umbusk. Kuigi tekkis arvamus, et suured narratiivid asenduvad väikeste lokaalsete jutustustega, mis eksisteerivad sõbralikult kõrvuti, osutus see samuti utoopiaks ja eelmiste asemele tuli uus suur jutustus. Näiteks arvas Francis Fukuyama, et saabub heegellik nn "ajaloo lõpp", kuid see utoopia põhines samuti teatud progressi ehk inimkonna täiustumise usul. Mingit täiust ega ajaloo tippu aga ei paista. Sisuliselt on see samasugune illusioon nagu kommunism. Turumajandus ja neoliberalism on uus jutustus, mis varises kokku 11. septembril. Ameerikalik heaolu ideaal ehk vabadus kõigest ja kõigist viib tegelikult anarhiani, mille taltsutamiseks tuleb taas kasutusele võtta totalitaristlik vägivald. Kas täielik vabadus on üldse võimalik? Ja vabadus millest ja milleks?

Selle uue metanarratiivi äratundmine on viinud nii Ameerikas kui Euroopas demokraatia usalduskriisini. Demokraatlik võimustruktuuri on sisse kirjutatud pettus. Väliselt jäetakse mulje, et valitseb rahvas, tegelikult aga poliitikute kildkond või nende taga olevad rahandusringkond. Näiliselt, loosungites valitseb sõnavabadus, kuid sisuliselt on sõnad ainult pettus. Pettuse paljastamisest üksi ei piisa, on vaja tõelist sündmust.

Lyotard'i meelest saab ühiskond püsida vaid mitmekesisusel ja väikestel jutustusel, mitte ühel ainsal tõel ega struktuuril. Ta räägib sellest, kuidas teadlikkus erinevusest - le differend – üha kasvab. Selle erinevuse vaenlane ja hävitaja on mis tahes suur jutustus ehk metanarratiiv. "Suure jutustuse asemele peavad tulema väikesed jutustused. Metanarratiivi ehk suure jutustusega kaasnevad ettemääratus ja kontroll. Teadus on hiljuti tõestanud, et see on asjatu energiakulu. Lyotard'i arvates funktsioneerib postmodernne ühiskond pigem abstraktsusel ja ebakindlusel, ilmnedes ebastabiilsuse otsinguis, mis on omased heterogeensele ühiskonnale."3

Väikestes jutustustes puuduvad lahkhelid, need jutustused on lokaalsed, lähtudes mingite konkreetsete gruppide ühistest uskumustest. Väikesed jutustused on omavahel seotud ajaliste ja ruumiliste kokkupuutepunktide kaudu. Need tunnistavad üksteise erinevust ega pea ühtegi tõde ega teadmist lõplikuks. See on mitmehäälne ühiskond. Kui suur narratiiv pärsib loovust, siis väikesed narratiivid just soosivad seda. Neile on omane interaktiivsus ja vastastikune, ühendav toime. Autoritaarne metanarratiiv pigem eraldab inimesi ja gruppe. Metanarratiiv elab tulevikus, väike jutustus aga olevikus, antud hetkes. Kõik on ajutine, suhteline ja mööduv. "Väike jutustus on suure jutustuse antitees, esindades paindlikkust, luues end lakkamatult uuesti, olles vaba traditsiooni koormast ja etteantud ideoloogiate piirangutest."4 Väikeste jutustuste kõrvutamisel, kokkupuutel sünnivad järjestikused sündmused, sündmuse liikumine, mis omakorda loob jutustava teadvuse.

Jutustav teadmine ehk savoir narratif vastandub teaduslikule teadmisele. Mis on üldse teadmine? "Teadmist (savoir) kui sellist ei saa taandada teadusele, isegi mitte õppimisele." Teadus on vaid tunnetuse alaliik. Teaduslik teadmine otsib reaalseid tõendeid, see peab olema tõestatav. "See koosneb denotatiivsetest väidetest, mille paikapidavuseks peavad olema täidetud kaks lisatingimust: objektid, millele on väidetes viidatud, peavad olema pidevalt kättesaadavad, teisisõnu, need peavad olema järele kontrollitavad; peab olema kindlus, et antud väide kuulub ekspertide poolt heakskiidetud keelde.""5

Jutustava teadmise puhul pole säärane legitimatsioon vajalik, see ei toetu autoriteedile. Jutustuse edastamise õigus saadakse selle läbi, et ollakse lugu kunagi ise kuulnud. Keeleline korrektsus ei ole siin oluline. Legitimatsiooni annab kuulamisoskus. See teeb teadmisest päristeadmise. Kuulamisoskus saavutatakse meenutamise, intonatsiooni, rütmilisusega. Vajalik on kuulaja isiklik side, samastumine loo ja jutustajaga – kuulajas sünnib ise jutustaja, (esivanemate) teatepulk antakse edasi. Ammune saab kohalolevaks. Jutustus on oma eheduses alati esmakordne. Jutustatavasse uskumine legitimeerib selle, pärimust edasi kandev kogukond uueneb ise üha uute jutustajate sündimise kaudu. Jutustav teadmine on teadmise põhivorm, sest on võimeline lahendama eetilisi küsimusi, mille suhtes teaduslik teadmine on võimetu või ükskõikne. Teadus eetikata viib enesehävituseni.

Performatiivsus on olemasoleva süsteemi efektiivsuse üha suurem täiustamine, kus asjad muutuvad iseenda eesmärgiks – sõda sõja pärast, raha raha pärast. See kõik viib nihilismi. Tekib suletud ring, umbne, klaustrofoobiline meeleolu, mis masendab ega lase hingata. See loob ühetaolisuse, mehaanilisuse nagu seda ilmekalt on kujutatud Chaplini filmis "Modern Times". Sündmus kui selline puudub, midagi ei juhtu, kõik on vaid lõputu kordus, koopiate koopia. Kõike hinnatakse efektiivsuse alusel, inimestest saavad mutrid suures masinavärgis, automaadid hästitoimivas süsteemis, mis näib lõputult ja pidurdamatult kihutavat ja ketravat nagu rikki läinud plaat. Tekib sündmuse ootus, soov vabaneda - Arrive-t-il? Lyotard näeb sellele neoliberaalse kapitalismi ummikseisule vaid üht lahendust: "Ainus alternatiiv performatiivsuse täiustamisele on entroopia või hääbumine."6

Keel koosneb fraasidest, mis omakorda moodustavad frazirežiime ja need omakorda diskursusi. Keelelised seosed tekivad keelelisest sündmusest. Sillad, seosed eri fraasirežiimide vahel on hädavajalikud, et üldse mingi diskursus saaks tekkida. Kui kehtiv fraasirežiim ei võimalda midagi öelda, tekib lahkheli, différend, arusaamatus. See toob kaasa vaikimise. Lahkheli ei saagi kunagi täielikult välja öelda ega sõnastada, ometi vajab see sõnastust, see on keeleline seisund, valitseb sõnastuste paljusus. See on see seisund, mida tunneb ka armunu, kes on mõistnud, et on armunud. Tal ei ole sõnu, ta on sõnatu. Sõnastamisega ta otsekui rööviks sündmuse, see oleks lõppenud. Kui sündmus, lahkheli sünnib aga ülekohtust, vajab see tingimata sõnastust, sest sel on tervendav mõju. See vajab teistsuguseid väljendusvahendeid, mida võimaldab kujundlikum, mitteformaalsem keel, mida suudab pakkuda näiteks kirjandus, filmikunst või filosoofia. Kui see lahkheli jätta sõnastamata, jutustamata, võib see sündmusena kaduda, kuid jälle uuesti korduda.

Kõige suurem kuritegu on võtta inimeselt väljendusvahendid, sundida teda vaikima. Ellujäänu paradoks seisneb selles, et ta ei saa tõestada, et midagi hirmsat on juhtunud, kuna ta on elus: "Kahju, mida väidad olevat sündinud, ei ole kunagi aset leidnud, seega on sinu tunnistus vale. Või kui see ongi aset leidnud, ei saa sa olla kannataja, ja järelikult on sinu tunnistus vale."7 Sellest ellujäänu paradoksist tulenevad neli vaikimist: 1) mul ei ole õigust rääkida; 2) juhtunust ei saagi rääkida, sest keegi teine ei mõistaks seda, mind peetaks hulluks; 3) midagi polegi juhtunud, sest seda, millest ma tahan rääkida, ei ole enam, seda ei saa tõestada, ette näidata; 4) kellelgi pole õigust seda kuulata, puudub adressaat. Sellest vaikimisest tuleb aidata välja murda. "Fraaside formuleerimiseks ja sidumiseks tuleb leida uued reeglid, mis väljendaksid sellest tundest tulenenud lahkheli, et see ei sumbuks ja ohust märku andnud tunne ei jääks asjatuks."8

Ilu idee on meeleliselt tajutav, ajas ja ruumis esitatud vormi – kunsti-, heliteose vms - esteetiline nauding. See nauding pole seotud omakasuga. Kuid on ka esteetilisi elamusi, mida Kant oma otsustusvõime kriitikas (mille alla ta paigutab kogu esteetika) nimetab metsikuks iluks. See on ülevus, taltsutamatu vägi, midagi, mis on aja ja ruumi taga, midagi igavikulist ja lõpmatut. See on kõige ürgpõhjus, absoluutne lihtsus, mida me ei saa mõista analüütiliselt, vaid ainult tunnetuse ja kujutluse abil. Seda ei saa edasi anda tavapärase vormi, vaid pigem abstraktsiiooni kaudu. See on sama edastamatu sündmus nagu on lahkheli. Need kaks võivad ka ühes sündmuses kattuda. Esteetiliselt võib tegu olla koguni inetusega. Ülevus on naudingu ja valu ühendus – nauding tuleb idee äratundmisest, valu sellest, et seda ei suudeta väljendada. See on meelteülene kogemus.

Ülevuse kujutamine on omane postmodernismile, õieti algabki postmodernism sellest, kui ilu kujutamiselt minnakse üle ülevuse kujutamisele. Ilmnevad uued, mitterealistlikud vormid nagu ekspressionism, abstraktsionism. Lyotard ei vastanda modernismi ja postmodernismi. Mõlemale on omane ülevus, kuid modernismis on see seotud tugeva nostalgiaga, igatsusega suure seletuse, jutustuse järele. Küll aga vastandub modernism realismile, sest seal puudub ülevus, sündmus. Teatud mõttes võib öelda, et realism on ühedimensiooniline ja seega täiesti ebarealistlik. See on tehislik valmismaailm, milles puudub dünaamika, millele on omased muutumatud fraasirežiimid. Referent on taltsutatud, kõik toimib vaid ilu-inetuse vastandusel. See inetuse rõhutamine tekitab mulje, nagu kõige taga luuraks kuri tahe. Postmodernism võib kasutada mõningaid realismi vorme, kuid viies neid nihkesse või liialdades nendega – tekib hüperrealism.

Gilles Deleuze'i arusaam sündmusest vastandub Lyotard'i omale. Sündmus ei ole juhtumine, vaid on ainulisuse purse, ainulisuste jada. Jada, kordumine on vajalik, et sündmus ilmneks üha tugevamalt, kinnituks, saaks ainuliseks, sündmuste sündmuseks. Sündmus on puhas, ideaalne, ebareaalne (irreél) ja kehatu (incorporel). Sündmuse nägemiseks tuleb see eraldada selle ajalis-ruumilise teostumisest (effectuation). See ei ole olemus, sisu, vaid pindmine, olemise välisus. See on olemine väljaspool olemist (extra-etre).

Sündmuse atribuutideks on viibimine (insisto), see ei jõua kohale, või püsib (subsisto). Keeleliselt väljendavad sündmust verbid, eriti infinitiiv, mis on puhta sündmuse vaste. See ei ole asi ise ega juhtumine, vaid jääb keele ja asjade vahele, piiri peale. Ta on imeõhuke, vaevutajutav, tabamatu miski, mis on ja ei ole ka. See on asjade kohal olev sellesus, Duns Scotuse hecceitas. Ükski sündmus ei sarnane teisega, iga sündmus on subjektita individuatsioon. Sündmus ei juhtu kunagi olevikus, vaid on juba juhtunu või juhtuma hakkav, igavikuline.

Igavik, aion, on lõputu kestvus, lõputa aeg. Sellele vastandub kronos, tegevik, aegvik, kus sündmus saab aktuaalseks. Sündmuseaeg kuulub aioni, lõputusse kulgemisse, mis on lõputult jagunev. Deleuze räägib puhta muutumise, saamise (pur devenir) paradoksist, milles samaaegsus tagatakse oleviku vältimisega. Liigutakse lõputust minevikust lõputusse tulevikku. On topeltseriaalsus: ideaalsed seeriad ja reaalsed seeriad (tsükliline, mütoloogiline aeg). Seriaalset juhuslikku sündmust tähistab täringuvise. Sündmus on sissetung seriaalsusesse. Muutumine, teisenemine ei ole ajas kunagi lineaarne. Sündmus nõuab ootamatut konteksti, kaost.

Struktuur on tegevikus korduv muster, erinevuste võrgustik, mille kaudu tekivad asjade vahel seosed. Sündmustest tekivad struktuurinihked. Nihke kaudu tekib struktuuris seriaalsus, erinevad jadad. Sündmusel on neli eri laadi: 1) extension, levimine, lõputu hargnemine; 2) intension, koondumine, kõigi ainuliste seeriate kokkutulek vastavalt intensiivsusele, moodustub uus seeria; 3) préhension, hõlmamine, kus moodustub eraldi üksus, elementide kokkukasvamine (concrescence); 4) ingression, hangumine, kokkuvoolamine, ainulisuste voog liigub püsivuste objektideks.

Kogu elu ja olemine on ainulaadne ainulaadsete sündmuste kogum, üks suur sündmus, eventum tantum. See ei ole olemisühtsus (unicité), vaid ühehäälsus (univocité), üheskoosvõimatus, disjunktiivne süntees. Olemine hõlmab meid kõiki, kõiki eriolemisi aionis. Võimatu saab võimalikuks just tänu võimatusele.

Deleuze eristab tavalist, piiratud, osalist mängu ja ideaalset, totaalset mängu, mis on elu ise, osa tegelikkusest. Piiratud mäng võib üle minna ideaalseks mänguks, sellest saab sündmus. Tavalises mängus on eelnevalt kokku lepitud reeglid, kindlad käigud, hüpoteesid, juhuse roll kahaneb iga käiguga. Tavamäng lõpeb võidu või kaotusega. Ideaalses mängus pole võitjaid ega kaotajaid, reegleid, juhuse roll kasvab. Selline mäng tundub lõputu. Selline tunne oli ka "Alice Imedemaal" kihutusjooksus. Tegelikult pole ideaalset mängu olemas, vaid see on üksnes meie kujutluses, sest kus on mäng, kui see enam tegelikkusest ei eristu? See ideaalne mäng on mõtlemises ja kunstis, mis ongi tegelik reaalsus. Ideaalse mängu kirjanduslikuks võrdkujuks on Jorge Luis Borgese "Loterii Babüloonias".

Kõik kvalitatiivselt erinevad täringuvisked, seeriad moodustavad kokku ühe punkti – point aléatoire'i. See on nagu ainuline sündmus, üksainus vise, mis nihkub läbi viskeseeriate ajas, olles suurem kui ükski ajaline kestvus, vastandudes ühe täringuviske ajale, mis toimub väikseima ajalise kestvuse jooksul. Selle minimaalse ja maksimaalse aja vahel on pidev aeg, mis on piiramatu. Aleatoorilise punkti suhtes toimuvad kõik visked samaaegselt. See ainukordne vise on kaos, mille fragmendiks on konkreetne vise.

Deleuze vastandab käesolevat (actuel) ja väesolevat (virtuel). Väesolev ei ole tema jaoks võimalikkus, vaid hoopis tegelik reaalsus. See on kestus, subjektiivne aeg, kus ammu kõik on teada ja otsustatud. See on tunnetatav intuitsiooni abil. Käesolev on kogu mateeria, tavaline, objektiivne, lineaarne ajakulg, mis Deleuze'i jaoks ei ole tegelik reaalsus. See, mis on võimalik, ei juhtu tulevikus ega käesolevas, vaid on ammu olemas olnud. See pole lihtsalt veel käesolevaks saanud. Võimalikest valikutest saab tegelikuks vaid üks – selles on potentsiaalsuse traagika. Käesolevas toimunust ei saa tuletada seda, mis kunagi oli võimalik. Väesolule on omane erinevus, selle aeg ja ruum on heterogeensed., virtuaalne kogemus on mitmeharuline. Hetk, mil virtuaalsusest tungib miski aktuaalsusse, on kättejõudmine väest. Toimub eristus (differentation), millegi uue loomine (création).

Deleuze eristab kolme filosoofitüüpi:
1) Platooniline (ka apollooniline) filosoof, kes tuleb koopast välja (Platoni koopa metafoor), pürgib üles, puhtuse ja täiuse poole. See on idealist, kes pettub ja masendub pidevalt, kukub kõrgustest alla;
2) Sügavuse filosoof on materialistlik, dionüüslik, pre-sokraatlik. Läheb tagasi koopasse, süüvib ürgpõhjusesse;
3) Pealispinna filosoof, stoiku, küünik. Läheneb asjadele kõrvalt, on sündmuse-keskne. Nagu Herakles, kes toob asju pinnale, pöörab pahupidi (perversion). "Eetikal saab olla vaid üks tähendus: tuleb olla selle vääriline, mis meiega juhtub. Või pole eetikal üldse tähendust."9 Selline on pealispinna filosoofi moraal.

Sündmus oli olemas enne teadvust. (Taas sarnasus Platoniga.) Deleuze'i sündmus läheneb saatusele. Oma saatust tuleb armastada ja tahta (amor fati). Kui ma pidin armastama hakkama, siis ma ka tahan armastama hakata. See on ressentiment'i kriitika, millele vastandub sussentiment. Tahtes sündmust, saatust, muutume ise oma saatuseks, meist saab sündmus. See on täielik elujaatus, millest sünnib élan vital, eluind. Sellise sündmusekssaaja vastand on alati rahulolematu ja pahur inimene, kes oma kurjale saatusele otsib süüdlast teistes. Sellisel inimesel puudub tegelikult elutahe. Sündmuse tahtmine ei ole leppimine ega allaandmine, vaid juhtuvast leitakse tõde, mille abil muutuda, et kujundada ise oma tegelikkus. Sündmuse väljavalimine juhtunust huumori abil aitab puhastada olulist ebaolulisest. Huumor aitab sisemiselt ellu jääda.

Alain Badiou käsitus on suurel määral vastandlik Deleuze'ile, kelle jaoks sündmuse uudsus ei ole kunagi midagi uut. Badiou sündmus on katkestus, midagi täiesti uut, milles tavapärane katkestatakse, ilmub midagi uut ja müstilist. Kuigi eeldused sündmuse tekkeks on immanentselt varem varjatult olemas, need on ebanormaalsed (a-normal). Sündmus on olemise, normaalsuse katkestus, tuleb väljast poolt, kuid ei ole jumalik sekkumine.

Olukorrad on ükskõiksed paljusused, nende struktuur ei anna mingit tõde. Asjade kulg ei ole millegi tõestus. Faktid ei räägi sellest, mis on väärtuslik. Tõde tuleb üksnes sündmusest, katkestusest, väljamurdmisest olemasolevast korrast. Seega on tõde samuti ebanormaalne, ebatavaline. Selle murrangu, mõra, tingib olukord ise. Sellest murrangust, sündmusest sünnib tõe võitleja, tõeline subjekt, kes on tõe sündmusele truu. See tõe võitleja loob uue maailma, on tõeliselt revolutsiooniline. Tema revolutsioon ei ole hävitus (destruction), vaid lahutus (soustraction), millel on ülesehitav jõud. See on olemasolevast ettevaatlik, järk-järguline lahtirebimine. Lahutatud elementidest ehitatakse midagi uut, uus subjektiivsus.

Badiou võrdsustab ontoloogia matemaatikaga. Iga olukord on paljusus, ka olemine ise on matemaatiline paljusus. Puhas olemine on tühjus, tühi vorm. "Matemaatikad tähistavad seda, mis olemises eneses on väljendatav puhta paljususe teooria pinnal."10 Puhas paljusus kui matemaatikad võimaldab midagi öelda olemise kohta. Matemaatilised objektid, struktuurid on reeglipärased tühjad hulgad, mida ei leidu nähtavas maailmas, vaid sarnaselt Platoni ideedele on need kusagil vaimses, puhtas olemises. See tõestab taas, et Badiou on neoplatoonik. Matemaatikad ei esita mitte midagi peale esitamise enda – puhas ontoloogia. Puhas esituse esitamine ja paljusus on üks ja seesama. Tühjuse kaudu annab matemaatika puhta olemise, paljususe.
See, mis pole olemine, on mitte-loodus (non-nature), midagi muud kui olemine (l'autre-que-l'etre), ebanormaalsus, ebapüsivus (l'instable). See on ajaloolisus (l-historique). Ajaloolisus ongi mitte-loodus, see ei pärine olemasolevast.

Badiou eristab sündmusolu (site événementiel) ja olukorda (situation). Normaalsus on paljusus, mis on nii esindatud kui esitatud, topeldatud, on objekti vormi ülene. Ebanormaalsuse ainulised, topeldamata paljusused kuuluvad olukorra juurde, kõrvale, kuid ei ole selle osa, selle sees. Ajalugu on ainuline kõikjalolu ebanormaalsuses, väljaspool normaalsust. See kuulub normaalsuse juurde, kuid ei ole osa sellest. Ajalugu on sündmusolu, mis viibib ainulisuse püsimatuses. Olemasoleva sees tekkiv sündmus ei muuda režiimi, ainult teisendab seda. Tõeliseks muutuseks on vaja päris sündmust, tugevat ainulisust, mis hõlmab kõike ja mille tagajärjed on pöördumatud. Sündmusolud on kõigi olukordade alus, taust, väljaspoolsus, tühjuse piir, mõtlemise lõpp.

Transtsendentsele režiimile, kehtivale olukorrale on omane tunne, et miski ei saa muutuda, kuid mingil hetkel muutub paratamatuks, et mitteeksisteerivad, ebanormaalsed paljusused, elemendid, mis ei kuulu olukorra sisse, kuid on sellega seotud, muutuvad aktiivseks ja sünnib uus olukord. See uus olukord kestab kuni järgmise sündmuseni, millest saab taas uus olukord. Need sündmusolus, väljaspool olukorda olevad elemendid on nagu pereliikmed, kellel pole passi ega sissekirjutust, s.t. neid pole ametlikult olemas, kuid ometi kuuluvad nad perekonna juurde.

Hegeli jaoks oli loodus midagi tardunut, mida tuleb muuta, täiustada, selleks, et ületada inimese ja aine vastasseis. Badiou arvates on aga loodus pidevas muutumises, selles on loomuerisuste lakkamatu elu, evenetum tantum. Meid ei hävita mitte ohtlikud loodusjõud, mida tuleb taltsutada, vaid hävitus on väljaspool loodust. Seepärast ei poolda Badiou destruktsiooni, vaid leebet lahutavat liikumist, substraktsiooni mis toob kaasa katkestuse. Hävitus tuleb reaalsusehimust, milles "näivuselt" püütakse katet võtta, pettust kõrvaldada, kuid selles himus muutub hävitus omaette eesmärgiks, millel pole lõppu. Luuakse tegelikult uus näivus ja pettus, mille ülalhoidmiseks on vaja hirmu ja terrorit. Reaalsushimust aitab üle saada orgaaniline substraktsioon.

1The Lyotard Dictionary, Edited by Stuart Sim. Anthony Gritten: Event, lk. 70.
2Ibid, lk. 71.
3Ibid, Angélique du Toit, Grand Narrative, Metanarrative, lk. 87.
4Ibid, lk. 88.
5 Jean-François Lyotard, The Postmodern Condition, The Pragmatics of Narrative Knowledge, lk. 18.
6Ibid, The Nature of the Social Bond: The Modern Alternative, lk. 12.
7 Jean-François Lyotard, The Differend,ptk. 7, lk. 5.
8Ibid, ptk. 22, lk. 13.
9Gilles Deleuze, The Logic of Sense, Twenty-first Series of the Event, lk. 149.

10Alain Badiou, Being and Event, lk. 5.

Luule heuristiline analüüs

       










HAMLET

Ruum jäi vaikseks, mina seisin laval,
nõjatudes ukse najale,
püüan teada saada kaugest kajast,
mis on määrat minu ajale.

Öine pimedus mu üle visat,
tuhandest binoklist sihtimas.
Kui see võimalik on, lase, Isa,
mööda minna mu'st see karikas.

Armastan su isemeelseid plaane,
nõustun seda osa mängima.
Nüüd ent käimas hoopis teine draama,
mind vaid selleks korraks vabasta.

Ette mõeld ent sündmustiku kava,
vääramatult kindlaks määrat see.
Olen üksi, kõikjal teesklus kaval.
Elu pole üle välja sirge tee.

Boris Pasternak
Tõlkinud Marie Under


Täht-täheline tasand

Laval seisab näitleja, kes esitab oma monoloogi, pöördub isa poole palvega, et see ta raskest rollist vabastaks, kuid siiski lepib oma saatusega.

Keeleline tasand

Värsimõõt:
- v – v – v – v – v
    - v – v – v – v -
    - v – v – v – v – v
    - v – v – v – v -
    Luuletuses kordub neljast värsist koosnev stroof, milles vaheldumisi kordub viiejalaline täielik trohheus lõpetamata rõhulise viiejalalise trohheusega.

Riimiskeem:
ABAB
Tegu on ristriimiga. Kasutatud on peamiselt irdriimi. Leidub ka mees- ja naisriimi.

Heakõla:
Keel on voolav, hästi kõlav, kasutatud palju helilisi kaashäälikuid. Leidub algriime - alliteratsiooni: mööda minna mu'st, kui ka assonantsi: saada kaugest kajast.

Sõnavara, väljendid, stiil:
Sõnavara on lihtne, pigem lähedane tavakeelele, kuid esineb ka poeetilisemaid ja arhailisemaid väljendeid: nõjatudes, määrat, visat, karikas, isemeelseid, vääramatult. Väljenduslaad on selge ja arusaadav.

Tekstipilt, kirjaviis:
Tekstipilt on traditsiooniline, stroofid paigutatud tavapäraselt. Kirjaviis on uuem, kehtiva kirjakeele normidele vastav, vaid üksikud sõnad on rütmi huvides luulekeelele omaselt lühendatud: määrat, mõeld. Tähti, kirjavahemärke ja tühikuid on kasutatud õigekirja reeglite kohaselt.

Kujundid, metafoorid, metonüümiad:
Isikustatud paradoks: pimedus tuhandest binoklist sihtimas. (Kuidas saab pimedus binoklist nagu relvast sihtida?) Samas on tegu ka hüperbooli ehk poeetilise liialdusega: tuhandest binoklist. Tugev metafoor.
Teine metafoor: öine pimedus mu üle visat (nagu tekk).
Lase mööda minna must see karikas – seda võib võtta nii metonüümia kui sümbolina: esimesel juhul viide mürgi- või murekarikale; teisel juhul karikas kui millegi raske ja kohutava kehastus.
Elu pole üle välja sirge tee – võrdlus.
Kõikjal teesklus kaval – metonüümia valelikele, alatutele inimestele, valitsevale õhkkonnale.



Ajalooline tasand:

Luuletuse pealkiri viitab otseselt Shakespeare'i näidendile "Hamlet", Vormilisele lihtsusele vaatamata on luuletus eri tasandite ja häälte keerukas süntees. Lisaks Hamletile on viidatud Kristuse palvele Keetsemani aias, mis pärineb Pühakirjast1. Ei ole siiski alust arvata, et lüüriline mina seostab ennast otseselt Hamleti või Kristusega, või et luuletus räägiks lihtsalt Kristuse või Hamleti sarnasusest. Pigem kasutab lüüriline mina neid "maske" oma hingeseisundi või olukorra kujutamiseks. Tekst on esitatud voolava (sise?)monoloogina, põimides sellesse neli eri tasandit: laval toimuv, kirjanduslik-romantiline, ajaloolis-religioosne ja autobiograafiline.
Kes on siis tegelikult see lüüriline mina, kel on nii palju maske ja kes räägib neljahäälselt? Esiteks on luuletuse kirjutanud reaalne autor Boriss Pastenak, kuid mitte oma luuletusena, mis võiks näiteks ilmuda luulekogus, vaid osana romaanist. Tegu on tema romaani "Doktor Živago" viimases peatükis kirja pandud peategelase Juri Živago kahekümne viiest luuletusest koosneva tsükli esimese, avaluuletusega. "Hamlet" juhatab sisse luuletsükli kui visandi kogu romaanile, nagu Pasternak seda ise on nimetanud. Tegu ei ole niisiis Pasternaki enda, vaid teatud mõttes tema alter ego loominguga. Oma elu lõpul kirjutatud autobiograafilises teoses "Inimestest ja olukordadest" on Pasternak väljendanud rahulolematust oma senise loominguga. Ainsaks erandiks, millega ta täiesti rahul on, ongi romaan "Doktor Živago": "ainus teos, mida ma ei häbene ja mille eest olen valmis täielikult vastutama"2.
Ajaloolise konteksti osas tuleb mainida ka fakti, et 1946. aasta veebruaris kanti Moskva ülikooli kirjandusklubis esmakordselt ette Pasternaki tõlgitud Shakespeare'i tragöödia "Hamlet" (luges Aleksandr Glumov). Kuna Pasternak oli pikemat aega luuletajana põlu all olnud, leidis ta endale väljundi Shakespeare'i tõlkimises. Vaatamata sellele, et ta oli tuntud isikupärase tõlke poolest, on kõik peamised Shakespeare'i draamad siiani venekeelses kultuuriruumis käibel just tema tõlkes. Samal ajal, veebruaris 1946, kui kanti esmakordselt ette tema tõlgitud tragöödia Hamlet, kirjutas Pasternak ka esialgse variandi samanimelisest luuletusest, millest saab nurgakivi kogu romaanile. Esialgses variandis kõneleb üksnes Hamlet, Kristuse häält selles veel pole. Pasternaki autobiograafiast võib lugeda välja ka otsese inspiratsiooni romaani tavapäratule žanrile, mis koosneb luulest ja proosast: "Shakespeare'i tegelased kõnelevad sageli alguses värssides ja seejärel proosas. Värssides edasi antud stseenid oleksid nagu visandid, mis viiakse lõpule proosas. Värsid võimaldasid Shakespeare'il kiiresti ja vahetult väljenduda. Tema luule ammutab jõu just nimelt visandlikkusest, mis on võimas, kontrollimatu, korratu ja külluslik."3 Just selline on ka Pasternaki romaani ülesehitus ja luule kontekst selles. Neid Juri Živago luuletusi on peetud Pasternaki parimateks, kuid luuletaja on ise rõhutanud, et tegu ei ole mitte tema, vaid romaani peategelase loominguga. Seega on Živago mask, mille autor juba esimeses luuletuses võtab, märgina sellest, et rääkima hakkab justkui tema "tõeline" või parem mina.
Kuid milline sisuline seos võiks olla Pasternakil või Živagol Hamletiga? Vaevalt ootab Pasternakki või Živagot ees kättemaks või mõrv, kui siis ehk ümberpööratud tähenduses. Pasternaki kaasaeg kubises mõrvadest, loomeinimeste kas vabatahtlikest või lavastatud enesetappudest, piinamisest, valitseb üleüldine apokalüptiline meeleolu – paljuski sarnane Taani printsi ajale. Tsaar on tapetud, maad laastab revolutsioon ja kodusõda, järgnevad stalinistliku repressioonid. Seda kõike Pasternak oma romaanis ka kujutab, kuid see, et Pasternakil polnud plaanis romaaniga stalinlike mõrvade eest kätte maksta, ei tule välja mitte ainult romaani sisust, vaid ka luuletusest endast. Nüüd ent käimas hoopis teine draama, vihjates sellele, et sarnasus Hamleti olukorraga on, kuid teises võtmes. Ja võtme annab taas Pasternak ise: "Hamlet on tahte tragöödia." Küsimus ei ole mitte tahtenõrkuses ega neuroosis, vaid hoopis kangelaslikkuses. "Võlutud publik on tunnistajaks suuremeelsele ohvrile, mille Hamlet toob oma maist heaolu kõrgemale eemärgile ohvriks tuues", kirjutab Pasternak. Niisiis, mõistame, et siin kõneleb temas idealist. "Vaimu ilmumisega loobub Hamlet oma tahtest, et "täita selle tahet, kes on ta läkitanud". Hamlet ei ole nõrkuse, vaid kohuse ja enesesalgamise draama."4
Siit liigumegi neljanda hääle juurde, milleks on Kristuse hääl. Pasternaki uurijad väidavad, et romaani kirjutamise käigus sai Pasternakist kristlane, kuigi nii nagu Dostojevskigi, oma nägemusega kristlusest. Romaani valmides kirjutas ta ümber ka luuletuse, tuues sisse Kristuse teema Ketsemani aias. Ja Ketsemani aia stseen räägib otsesõnu "võitlusest" kahe tahte, Isa tahte ja Poja tahte vahel, nii nagu ka Hamleti puhul. Ja mõlemal juhul allutab viimane selle esimesele. Mõlemas aktis näeb Pasternak kangelaslikkust ja kangelaslik on ka Pasternaki samm, et ta romaani avaldab ja üldse kirjutab.
Kuid vaatamata sellele, et nii Kristuse kui Hamleti isa plaanid isemeelsed on, on nende sisu vastandlik. Kristus võtab enesele lunastuse, Hamlet aga kättemaksu koorma. Kumma tee valib Pasternak, ilmneb sõnadest: Ent nüüd on käimas hoopis teine draama. Kui avaluuletust käsitleda võtmena kogu romaanile, võib kogu romaani ennast käsitleda kui lunastust. Pasternak võtab enesele rolli, mis sellel ajaloohetkel, selles olukorras temal kui loomeinimesel lasus, nimelt öelda välja tõde. Ja tõe väljaütlemine on ühine nii Pasternakile, Kristusele kui Hamletile. "Tegelikult on see minu esimene tõeline teos. Tahan selles esitada ajaloolise pildi sellest, mis on toimunud viimase 45 aasta jooksul Venemaal."5 Ja selle ajaloolise tõe mõistmiseks ja väljaütlemiseks pöördub Pasternak tagasi minevikku, Hamleti olukorda: püüan teada saada kaugest kajast,/ mis on määrat minu ajale.
Siit jõuamegi luuletuse sügavama ajaloolise ja autobiograafilise tähenduseni. Pasternak teadis, et romaani ilmumisega võtab ta enesele koorma, mis kõigile ei ole jõukohane. Ilmselt nägi ta ette, et see toob kaasa tema väljaheitmise kirjanike liidust (mis ka juhtus), et ta satub võimude tähelepanu ja meelepaha alla, julgeolekuorganite pideva tähelepanu keskmesse: Öine pimedus mu üle visat, tuhandest binoklist sihtimas. Seda öist pimedust on mõned kirjandusteadlased pidanud ka totalitarismi sümboliks. Pasternaki aimdused said tõeks: Venemaal romaani ei avaldatud, see oli valitseva korra suhtes liiga vaenulik, paljastav, väikekodanlik, tagurlik, religioosne jne. Pasternakil õnnestus käsikiri välismaale toimetada, romaan tõlgiti kohe paljudesse keeltesse ja sai juba mõne aasta pärast pärjatud Nobeli preemiaga. See kõik oli väga hea ja kena, kuid sellel oli ka oma hind - Pasternakile. Ta suri kahe aasta pärast.
Nõjatudes ukse najale,/ püüan teada saada kaugest kajast,/ mis on määrat minu ajale./ Öine pimedus mu üle visat,/ tuhandest binoklist sihtimas. Siin räägib Pasternaki hääl. Draama leiab aset mitte Taanimaal ega näitelaval, vaid Peredelkinos, kus Pasternak elas ja oma romaani kirjutas. Oli üldteada, et tema järele võidi tulla ükskõik millisel ööl, nagu tuldi järele paljudele teistele temasugustele. V. Meierholdi kohtuasjaga tegelenud prokurör esitas süüdistuse ka Pasternakile ja oli imestunud, et too veel üldse vabaduses on ega ole arreteeritud. Seda reaalset ohtu annab edasi ka väljend binoklist sihtimas. Luuletusega kinnitas Pasternak oma teadlikku valikut minna lõpuni, täita moraalset kohustust oma aja, maa ja rahva, ja viimselt taevase Isa ees, võttes justkui romaani kirjutamisega enese kanda kogu rahva saatuse ja kannatused, nagu ka Juri Živago romaanis teha igatseb: "Viimast korda otsekui hüvastijätuks vaatas ta vaimustusest ahne pilguga pilvi ja puid, uulitsal kõndivaid inimesi, õnnetuste käes vaevlevat suurt Vene linna ning oli valmis end ohvriks tooma, et muuta elu paremaks, kuid oli võimetu midagi tegema". Selle soovi ainsaks väljundiks jääb loomine, luule, kui viis sisemiselt inimesena ellu jääda. See vaimne ellujäämine, Živago luule, mis jõuab romaani kaudu miljonite lugejateni, on Pasternaki ainus kuritegu, mille eest ta ka süüdi mõistetakse.
Luuletuse viimases salmis põimuvad Hamleti, Pasternaki ja Živago hääled: Olen üksi, kõikjal teesklus kaval./ Elu pole üle välja sirge tee. Nad on oma valikus üksi. Pasternakki peetakse nagu Hamletitki hulluks, teda sunnitakse Nobeli preemiast loobuma (mida ta ilmselt lähedaste pärast ka teeb), teda jälgitakse, jälitatakse, püütakse vahele võtta, kuid ilmselt takistab seda maailma avalikkuse kesmes olek. Pasternak teab, et see on raske koorem, sestap palub: Kui see võimalik on, lase, Isa,/ mööda minna mu'st see karikas. Kuid karikas ei lähe mööda, Pasternak tunnetab, et peagi sureb, ei pea sellele pingele vastu.
Väga selgelt annab olukorda pärast romaani ilmumist ja Nobeli preemiat edasi Pasternaki luuletus aastast 1959, mille pealkiri on kõnekalt "Nobeli preemia". Ta räägib luuletuses sellest, et teda aetakse nagu metslooma taga, et ta on nurka surutud, eksleb pimedas metsas, ei leia väljapääsu, kuid lisab: Tulgu, mis tuleb. Ükskõik. Ja küsib, mille eest? Mida ta on kurja teinud, on ta kedagi tapnud? Tema ainus süü on selles, et nüüd kogu maailm tema romaani kaudu tema maa ilu nähes liigutusest valab pisaraid. Kõigele vaatamata usub surma hingust tundes, et kord saabub aeg, mil headuse vaim saab valest ja kurjusest võidu.6
Teine luuletus, mis kinnitab ja viib lõpule "Hamletis" alustatu, on romaani luuletsükli viimane luuletus "Ketsemani aed". Selles teostub "Hamletis" neljahäälselt esitatud kangelastegu, ohver, mis siin ilmutab just oma lunastuslikku külge. Selle luuletusega lõppeb ka romaan, ja teatud mõttes lõppeb nii Živago kui Pasternaki elu. Sellisena näevad nad ette oma surma:

(---)
Tee lõpul kellegi on näha aeda.
Kõik jüngrid jättis väravasse ta
neil öeldes: "Hing mul täis on surmavaeva,
sest valvake siin ühes minuga."

Kui laenat asjust, tundes tunni karmust,
ta loobus kõigist hüvedest ja heast:
kõikvõimsusest ja imeteo armust,
kui surelik ta oli, kui üks meie seast.

Öö kaugus oli nüüd täis kõledust eimiski,
kui hääbumise, hävimise oht.
Maailm näis tühi. Aed see oli siiski,
veel ainus elamise koht.

Ta pilgu musta kuristikku visand,
mis lõputu näis, tühjem tühjemast.
Ta verehigi ängis palus Isa,
see surmakarikas et mööduks tast.
(---)
"Kas isa ei võiks tiivuliste parve,
musttuhat inglit abiks saata mull'?
Mu pääs ei kõverdaks juuksekarva
ja vaenlased kõik kaoksid hääletult.

Kuid lehekülge näitab eluraamat,
mis pühim teistest. See, mis ammu ju
on kirja pandud, see peab täide saama.
Nii olgu. Aamen. Nõnda sündigu.

Näed, tähendusena peab ajakäiku mõistma,
see puhkeda võib palangute väeks.
Ta hirmus suurus määrab julgelt seisma
ja vabatahtlikult ma surma läen.

Ja päeval kolmandal ma hauast astun
ja nagu lotje voore mereteid
ning nagu parvi jõge mööda laskub,
mu kohtupäeva ette veereb sajandeid."

Juri Živago sureb sõprade ja lähedasteta, täielikus üksinduses nagu Kristus. Pasternaki matustele kogunevad paljud, peetakse kõnesid ja loetakse ette ka üks tema luuletus... "Hamlet". Read "Ketsemani aias": Kuid lehekülge näitab eluraamat,/ mis pühim teistest. See, mis ammu ju/ on kirja pandud, see peab täide saama./ Nii olgu. Aamen. Nõnda sündigu. (---) ...ja vabatahtlikult ma surma läen, viitavad just Pasternaki, Živago ja Kristuse ohvri kangelaslikkusele, suurusele ja pühadusele. Surm on midagi püha. Mitte igasugune surm, vaid just ohvrisurm. Sellisena nägi Pasternak ka Hamleti surma. See surm on vajalik tõe ilmsikstulekuks, kuid siin on ka teine aspekt, lunastus. Kristus ei läinud hauda ega tõusnud kolmandal päeval selleks, et vaid tõde ilmsiks saaks, vaid ka selleks, et lunastada maailm. Sarnast missiooni näeb ka Pasternak ohverdades oma isikliku heaolu rahva pattude eest, mis kaudselt oli kõigi nende meeletute kannatuste põhjuseks, et rahval, ja mitte ainult kitsalt vene rahval, vaid kõigil, kelleni romaan jõuab, avaneksid silmad ja nad näeks Venemaaga toimuvate sündmuste tagamaid, põhjusi ja ka lootust. Loomulikult ei seisne romaani sõnum ainult ajaloolises tões, vaid selles on kogu Pasternaki nägemus inimelust, loomingust ja kristlusest.

Mõistukõneline tasand
Kuigi ajalooline ja mõistukõneline tasand on luuletuses pea lahutamatud ja olen viimast juba käsitlenud koos esimesega, tuleks öelda veel viimased sõnad puhtalt mõistukõnelise tasandi kohta. Kui taandada luuletusest ajalooline kontekst ja erinevad hääled, ilmneb Pasternaki arusaam inimelust kui sellisest. See olukord, milles viibis Hamlet, ei ole üksnes kroonitud peade pärusmaa, vaid iga inimese saatus. Ka Kristuse ohver ei ole midagi erandlikku, vaid see laieneb igale kristlasele – võtta oma rist ja järgneda talle, kas või ristisurmani: Ei ole ori suurem oma isandast7 Elu ei peagi olema üle välja sirge tee. See tähendab, et lihtsaid lahendusi pole, vähemalt siis, kui jääda ausaks, kui ei joosta kaasa vale ja pettusega, kui ei minda kergemat teed. Elu juurde kuuluvad keerdkäigud, eksimised, eksiteed, otsimised ja leidmised, kannatused. Ja just see annab elule väärikuse ja väärikalt elatud elu kroonib surm, milles on ülestõusmise lootus ja pühadus. Selline surm on sarnane muistsete kangelaste surmale ja märtrite verele, millel elu püsib ja kestab edasi – nii siin- kui sealpoolsuses.
1Mt 26, 36-46.
2 Boris Pasternak „I Remember“ („Охранная грамота"), Pantheon 1959, lk. 121.
3Ibid, Shakespeare's Poetic Style, lk. 128.
4Ibid, lk. 130.
5Boriss Pasternakk kirjas Olga Freidenbergile 13. oktoobril 1946.
6 Я пропал, как зверь в загоне./ Где-то люди, воля, свет,/ А за мною шум погони,/ Мне наружу хода нет.//Тёмный лес и берег пру́да,/ Ели сваленной бревно./ Путь отрезан отовсюду./Будь что будет, всё равно.//Что же сделал я за пакость,/ Я убийца и злодей?/ Я весь мир заставил плакать/ Над красой земли моей./ Но и так, почти у гроба,/ Верю я, придёт пора —/ Силу подлости и злобы/ Одолеет дух добра.

7Joh 15, 20.

God After Auschwitz

  The Problem of Evil        Starting this essay, I remind myself of the gravity and difficulty which is set by those two words and their co...