Romeo ja Julia proloog ja I vaatus

PROLOOG

Veroonas, kus me tegevusepaik,

kaks koda, sama väärikuserüü,

kuid iidsel vaenul uus on maik,

ja venna kätele jääb veresüü.

Saab elu vaenlastelt üks armupaar

ja nende saatuseks on see ka anda,

et vanemate tüli lõpu saaks

on nende armastuse kanda.

Kuis kulgeb surmapitsrit kandev arm

ja vanemate lõõmvat vihakaart

saab kustutada laste ohvrisurm

me laval näeme nüüdsest tundi paar;

kui kannatlikkust kuulata on meid,

kõik täpsemini selgitame teil.

1. VAATUS
1. PILT – Avalik väljak.

Lavale tulevad mõõkade ja turvistega varustatud Sampson ja Gregory.
Sam. Tõepoolest, Gregory, meil tallaalune on tuline.
Gre. Miks me siis ei anna taldadele tuld?
Sam. Kui vihast sülitame tuld, siis tuleb välja tõmmata.
Gre. Vaata, et sa ei pea pead silmusest välja tõmbama!
Sam. Vaata ette, löön ootamatult, kui olen endast väljas.
Gre. Sa ei tee ju sellest piisavalt välja, et lüüa.
Sam. Ühest Montague koerast selleks piisaks .

Gre. Kui oled endast välja läinud, ei saa ju lüüa? Sa endast väljas pigem jalgadele annad tuld.

Sam. Küll selle maja koer mind paigal hoiab. Kõik Montague'd ma seinast eemal hoian!

Gre. Siis oled ju nõrk nagu ori,

sest nõrgem surutakse vastu seina.

Sam. Just sellepärast naised, nõrgem sugu,

seina vastu surutaksegi. Ja Montague mehed tõukan seinast eemale, kuid neiud surun vastu seina.

Gre. Tüli on ju meie isandate ja meie, nende meeste, vahe?

Sam. Vahet pole, küll ma ennast maksma panen. Kui meestega olen ühele poole saanud, võtan neiud nagu kord ja kohus ette, neilt võttes pead.

Gre. Võtad neidudelt pead?

Sam. Neitsipead või neitsinahad -

võta seda, nagu tahad.

Gre. Hoopis neil tuleb seda võtta, kellelt tahtmist ei küsita.
Sam. Mind tuleb neil küll kaua vastu võtta,

sest olen üsna vastupidav jändrik.

Gre. Hea, et mitte samblik, mis oleks sama

võigas nagu ämblik. Tõmba relv välja!

Sealt tulevad kaks Montague meest.

Sam. Mul on relv väljas. Võitle!

Ma toetan sind.

Gre. Ja kuidas? Toetad taguotsa maha ja vaatad pealt?

Sam. Minu pärast pole sul küll vaja karta.

Gre. Miks peaksin sind kartma? Nalja teed?

Sam. Laseme neil alustada, siis on seadus meie poolel.

Gre. Kortsutan möödudes kulmu. Võtku seda siis, nagu soovivad.

Sam. Nagu julgevad. Näitan neile näppu. See oleks neile suur häbi.

Tulevad Abraham ja Balthasar.

Abr. Sa näitasid meile näppu?

Sam. Näitasin näppu.

Abr. Kas näitasid meile näppu?

Sam. Kas seadus on meie poolel, kui ütlen jah?

Gre. Ei.

Sam. Mitte teile ei näidanud ma oma näppu, söör, kuid näppu näitasin küll.

Gre. Kas kisute tüli?

Abr. Kisun tüli? Ei, söör.

Sam. Aga kui peaksite kiskuma, olen teie käsutuses. Ma pole teist sugugi kehvem.

Abr. Ja ka mitte parem?

Sam. Nojah...

Gre. Ütle, et oled parem! Üks mu isanda sugulane tuleb sealt.

Sam. Olen tõesti parem, söör.

Abr. Valetad.

Sam. Tõmba mõõk välja, kui oled mees!

Äiga talle, Gregory!

Võitlevad.

Tuleb Benvolio.

Ben. Lõpetage, rumalpead!

Mõõgad käest! Kas olete arust ära?

Lööb neil mõõgad käest.

Tuleb Tybalt.

Tyb. Mis otsid nende jänespükste seast?

Benvolio, sind ootab nüüd vaid surm!

Ben. Ma rahu majja loon. Mõõk pane käest

või lahutama tule vaenlasi!

Tyb. Sa rahust räägid väljas mõõk? On jälk

see sõna, Montague'd ja teie kõik!

Säh sulle, jänespüks!

Võitlevad.

Tulevad mõlema maja kodakondsed, ühinevad üldise kisaga. Lisanduvad kaigastega varustatud linnakodanikud.

Kodanikud. Kaikad, piigid, odad! Rünnakem! Maha Capuletid! Maha Montague'd!

Tuleb hommikumantlis Capulet ja leedi Capulet.

Cap. Mis lärm siin käib? Te tooge mulle

mõõk!

Leedi C. Te tooge talle kargud, mitte relv!

Cap. Mul tooge mõõk! Ka Montague on siin.

Mu vastu mõõka ihub vanamees!

Tulevad Montague ja leedi Montague.

Mon. Va barbar Capulet! - Laske lahti mind!

Leedi M. Saab taltsutatud teie võitlusind!

Lavale tuleb koos kaaskondlastega prints.

Prints. Te mässumeelsed riius alamad,

kel mõõk on määrit naabri vere sees, -

Kas nad ei kuule? - Mehed, metslased,

kes oma raevulõõma kustutate

verd purskavates verejugades!

Ma karistuse ähvardusel nõuan,

käest hukutavad relvad heitke

ja kuulake, mis printsil öelda on.
Kolm tühjast sõnast tõusnud kakelust,

teil vana Capulet ja Montague,

kolm korda võtnud rahu tänavailt,
Verona iidseilt elanikelt viind

on väljateenit lugupidamist.

Nad välja võtnud rahuroostes odad,

et lahutada teie roostes vimm.
Kui veel te pärast rahu kaotab linn,

on rahupandiks teie elu hind.

Kuid seekord laiali nüüd minge kõik

vaid sina tuled kaasa, Capulet;
ja sina pärastlõunal, Monatgue,

et kuulda veel kord meie arvamust

teil kohtumajja tulla kohustus.

Kõik lahkuge, või ähvardab teid surm.
Lahkuvad kõik peale Montague,

leedi Montague ja Benvolio.

Mon. Kes kiskus üles selle iidse riiu?

Kas olid, nõbu, siin, kui algas kõik?

Ben. Siin olid Capuleti teenijad

ja teie omad juba võitlushoos,

kui saabusin, et lahutada neid.

Siis sekkus vihast leekiv Tybalt,

mul kõrva sõimusõnu karjudes,

pea kohal õhus mõõka vibutas,

õhk talle põlglikult vaid vihises

kesk me kibedaimat hoobivahetust.

Sai üha lisa kumbki osapool,

kui tuli prints ja vaenu lahku lõi.

Leedi M. Kas oled näinud täna Romeot?

Ei näinud õnneks ta vist märulit.

Ben. Mu emand, tund veel enne päike kui

meid piilus kuldse idaakna vahelt,

mu ärev meel mind jalutama viis,

kus laiub mägivahtrahiis,

mis linna läänepoolsel küljel asub.

Kui varajane käik meid kokku viis,

ta poole sammud seadsin; nähes mind

ta metsa kaitsva hõlma alla kadus.

Tal ilmselt, nagu mulgi, oli soov

vaid leida koht, kust keegi otsida ei teaks,

sest endalegi liigseks tülinaks -

nii läksingi ma vaikselt oma teed,

ta minust maha jäi, et olla üksi veel.

Mon. On teda tõesti tihti nähtud seal

aovalges silmaveega katmas maad

ja ohetega rohkendamas pilvi;

kuid siis, kui esimene päiksekiir

Aurora voodis kaugel idapool

veel piilub udukardinate vahelt,

seab sammud kodu poole rusut poeg,

ja tema järel sulgub kambriuks,

et olla keset näilist pimedust,

ei lase valgust sisse akendest.

Nii must ja kurjakuulutav ta meel,

siin hüva nõu ehk aitab ainult veel.

Ben. Mu aulik onu, kas on teada põhjus?

Mon. Mul puudub aim, ka tema püsib vait.

Ben. Teil uuritud on iga põhjendust?

Mon. Nii mul kui lugematuil sõpradel.

Ta oma salamõtteid hoiab kiivalt

iseendale – kuid kas sest abi saab,

ei tea –, vaid temal nende üle võim.

Ta mõttekäik jääb kõigil suletuks

kui õienupp, mis veel ei avane,

ei oma ilu lahti laota siis,

kui seda tahaks kadeduseuss.

Meil aidata ju oleks teda lust,

kui teaks, mis põhjustab ta kurvastust.

Ben. Kuid sealt ta tulebki. Nüüd lahkuge!

Ehk mulle usaldab ta põhjuse.

Mon. Et rõõmu sulle tooks su siiras püüd -

ta ennast avaks. - Mingem, emand, nüüd!

Montague ja Leedi lahkuvad.

Tuleb Romeo.

Ben. Head hommikut.

Rom. Kas pole ammu päev?

Ben. Sai üheksa.

Rom. Aeg kurb näib aeglasem.

Kas tõttas isa äsja mööda siit?

Ben. Just nii. - Miks aeg on kurb me Romeol?

Rom. Et puudub, mis teeks selle kiiremaks.

Ben. Suur armastus?

Rom. Lõpp...

Ben. Armastusega?

Rom. Lõpp armastatu soojal soosingul.

Ben. Oh häda! Et nii valitseja julm

on armastus, mis alul näib nii õrn.

Rom. Oh häda, et nii osav noolemees

on armastus, ka side silme ees.

Kus sööme lõunat? Või mis mürgel oli siin?

Ah, parem vaiki! Mul pole saladus,

et kõik üks vaen, kuid mängus rohkem veel

siin arm. Oo, armuraev! Oo, vaenuarm!

Oo, kõik, oo, tühjast tõusev sarm!

Oo, raske kergus! Sügav edevus!

Sa kaunikujuline korratus!

Külm leek, erk suits, hull tervis, tinasulg!

Kui ärkvel uni, milles puudub lust!

Ei ole armastuses armastust.

Sa naerad?

Ben. Pigem valan pisaraid.

Rom. Hea sõber, miks?

Ben. Et norus sõber hea.

Rom. Arm kõrget hinda küsib õnne pealt.

On niigi suur mu hingeahastus,

kuid raskem veel on rinda rusuv tusk

su muretsemisest. Su hoolitsus

mu ahastuse mitmekordistus.

Arm on kui ohkeist siginenud pilv;

tast helgudes saab silmist purskuv kirg,

kuid vaevas pisaratest ookean.

Mis on ta veel? Üks hullus ülipeen,

või magus ravim, kibe mürgileem.

Jää hüvasti!

Ben. Pea! Tulen sinuga!

Mind kurvastaksid lahkumisega.

Rom. Mind pole siin, ma endal kaotsi läind.

Ma pole Romeo, ta võõrail teil.

Ben. Mul ütle tões ja vaimus, kes su arm?

Rom. Kas peaksin halama ja nutma?

Ben. Ei.

Sa lihtsalt nimi ütle.

Rom. Ka hinge vaakujalt ju oleks julm

ta viimset tahet nõuda, silmis surm.

Üht naist ma tõesti, nõbu, armastan.

Ben. Siis märki tabasin ma lähedalt.

Rom. Sa oled osav kütt! Ta kauneim neid.

Ben. Ja kauneim märk saab ruttu tabatud.

Rom. Läks mööda sinu lask. Ei tabada

saa teda armunool, ei rabada

Diana voorustega tütarlast,

kes keeldub armumänge mängimast.

Ei püüa lõksu teda mesikeel,

ta jutule ei pääse ründav pilk,

ei võta vastu kulla võrgutust.

Ta rikas ilult, vaene aga siis,

kui surm talt ainsa varanduse viib.

Ben. Ta otsustanud olla vooruslik?

Rom. Ja voorust hoides läheb raisku kõik,

kaob kasinusest näljutatud sarm,

kui järglaseid tal keelab voorustarm.

Ta liig kaunis, tark ja targalt kaunis liig,

et minu äng ta õndsusesse viiks.

Et keeldunud ta armastusest on,

ma olen eluslaiba etalon.

Ben. Mind kuula - lakka talle mõtlemast!

Rom. See nõuaks mõtlemise lõpetust!

Ben. Sa vaba voli anna silmadel,

on iludusi teisigi.

Rom. Siis mul

veel enam meenub tema ilu, täiuslik.

Sest kauni daami laupa suudlev mask

viib mõtted varjuvale ilule.

Ei pimestuse põhjust imelist

see unusta, kes pimestatud kord.

Kui näeme kaunist daami mööduvat,

ta ilu on vaid meeldetuletus,

et keegi seda ilu ületab.

Head teed! Ei usu sellist unustust.

Ben. Ei anna alla kuni muld mul must!

William Shakespeare: Hamlet

Kuningas. Kuid nüüd, Laertes, mis sind siia toob?

Sul oli esitada soov, Laertes?

Võid öelda julgelt Taanlasele sa,

mis mõlgub meelel sul nii suur,

et seda täide viia ma ei saaks.

Niisama nagu südamel on vaja pead

ja kätt on abiliseks vaja suul,

nii lähedal su isale on Taani troon.

Mis on su soov, Laertes?

Leartes. Mu aulik isand,

et Prantsusmaale tagasi mul loa

te naasta annaks, kust ju siia saand,

et kohal olla teie kroonimisepeol,

kuid et mu kohus kantud nüüd te ees,

on mõtted, soovid taas mul Prantsusmaal,

kus lahkuksin nüüd teie lahkel loal.

Kuningas. Ja loa on selleks andnud ka Polonius?

Pol. Jah, on, mu isand. Lõpuks saadud tal

on pika mangumise peale minult

mu vastumeelne heakskiit ja voli.

Ka teilt ma selleks luba palun nüüd.

Kuningas. Eks mine siis, Laertes, kui sul soov,

võid lahkuda sa siis, kui ise tahad! -

Kuid nüüd, mu nõbu Hamlet, ja mu poeg, -

Hamlet. (Enda ette.) Jah, sugulane küll, kuid kas ka oma?

Kuningas. Miks taevas pilves ikka veel su kohal?

Hamlet: Oh ei, on liiga palju päikest hoopis.

Kuninganna. Hea Hamlet, heida endalt süngusrüü

ja südames sa Taani sõbraks võta.

Kui kaua veel käid ringi noruspäi

ja otsid oma aulist isa mullast?

Sa tead ju, et on kõige liha tee

siit igavikku minna läbi surma.

Hamlet. Jah, nii see on, mu emand.

Kuninganna. Kui nii,

siis miks see sulle erakordne näib?

Hamlet. Kas näib? Või hoopis kindel on mu aim?

Sest mitte ainult minu tintjas keep

või mustad rõivad, kohustuslik poos,

või õõnsalt kuuldavale toodud ohked,

ei pisaraterohke kistud nutt,

või kurblik, mahalöödud pilk või muu

näiv nukkerolemiseviis või vorm

ei väljendaks mu sisemust, sest see

kõik näiline, kui selle taga teesklus.

Kuid ma ei näi, vaid olen tõeliselt,

see kõik on pidurõivais ehit lein.

Kuningas. On sinust hea ja kiiduväärne, Hamlet,

et leinakohust täidad isa ees.

Kuid kord ka tema isast ilma jäi,

nii toogi kaotas omakorda isa,

ja pojakohuseks on olla kurb

vaid mõnda aega siiajäänul, kuid

kui sellest saanud kangekaelne ulm,

mis pole muud kui tänamatu jonn

ja naiste ulg, siis tundub tahe nõrk,

sest meel on kärsitu ja süda arg,

ei küündi aru mõistmiseni veel.

Sest tõsiasi, mis on teada meil,

on kõigil ühtemoodi teada norm.

Miks peaks me rahulolematusest

siis tundma kurvastust? See oleks patt

ja loomurike, süü lahkunute ees,

on arust ära see, kes otsib vastust,

miks viib meilt isad surm, kes kurb

on iga lahkund inimese pärast.

Nii see kord on. Sa endalt heida lein,

mis kuhugi ei vii, ja mõtle meist

kui oma isast. Ja teadku kogu ilm,

et sinu päralt järgmisena troon,

Ja mitte vähem üllas pole arm

mu südames kui oleks päris isal,

kui pöördun sinu poole. Sul on soov

ju Wittenbergi kooli naasta, tean,

see oleks meile vastumeelne plaan.

Seepärast anumegi sind, sa siia jää

kui meie ülim trööst ja silmarõõm,

hea kaaslane ja nõbu, meie poeg.

Kuninganna. Sa ema palveid võta kuulda, Hamlet.

Jää meiega, ja jäta Wittenberg.

Hamlet. Teil tahan olla kuulekas, mu emand.

Kuningas. Su vastus kinnitab su armastust.

Koos jäägem Taani. Mingem nüüd, mu emand.

Et nõnda sundimatult nõustus Hamlet,

mu südant täidab rõõm, seepärast nüüd

saab täna igast Taani joodud joogist

ka kahuri poolt üles lastud toost,

koos taevavägedega rõkkab kroon

kui maise mürsu unisoon. Nüüd mingem!

Romeo and Juliet

Tänane päev kujunes kummaliselt shakespearilikuks. Kohe hommikuses tunnis hakkas muidu nii ebaromantiline ja karm inglise keele õpetaja meile peale käima, et peame tingimata vaatama Franco Zeffirelli 1968. aasta filmi Romeost ja Juliast, et milline peen inglise keel ja ikka milline oivaline kunstiteos. Tema poeetilisuse ilmnemine oli vägagi ootamatu.

Õhtuses tõlkeseminaris aga jätkus kõik... Et oli semestri esimene loeng, jagas ilukirjandusliku tõlke õppejõud laiali esimese tõlgitava tekstikatke. Tõepoolest, see ei olnud mitte ainult Shakespeare, vaid toosama arhetüüpne armastuslugu, mis oli esile kerkinud juba hommikul. Esimene vaatus, teine stseen.

Two households, both alike in dignity,

In fair Verona, where we lay our scene,

From ancient grudge break to new mutiny,

Where civil blood makes civil hands unclean.

From forth the fatal loins of these two foes

A pair of star-cross'd lovers take their life;

Whose misadventured piteous overthrows

Do with their death bury their parents' strife.

The fearful passage of their death-mark'd love,

And the continuance of their parents' rage,

Which, but their children's end, nought could remove,

Is now the two hours' traffic of our stage;

The which if you with patient ears attend,

What here shall miss, our toil shall strive to mend.

Ja pikema sissejuhatuseta olgu me nii kenad ja seadku esimesed kaks rida 5-jambilisse plankvärssi, mis esimese hooga sai selline:

Kaks koda, väärikuselt sarnased

Veronas, kus me tegevusepaik...

Katsetused Keatsi ööbikuga

Mu süda tuikab, haarab uneuim

mu meelt, ma nagu surmaputkest joond

või uinutist, mil mõju on nii tuim,

et langen alla nüüd, kus Lethe vood.

Ei, mitte et su õnnest oleks kade meel,

vaid tundes täielikku joovastust,

et Puunümf kergetiivuline sa

nii täiel kergusel

kesk helisevat pöögirohelust

ta rohkeis varjus suvest lõõritad.

Öös mustas kuulatan; kui sagedast

mul sulnis tundub vabaks tegev Surm,

et luules hellalt mõtisklenud tast,

ta rüpes hinge heita leebe hurm.

See hetk näib üllam kõigist senistest,

kesköhe surra viivul valutul,

kui kõikjal kaigub sinu hingehüüd,

ekstaasist pakatav!

Ei lõppe sinu laul ka siis, kui mul

su reekviemiks üll on mullarüü.

Ei sündind surmaks sa, oo Igilind!

Ei põrmusta sind ükski sugupõlv;

ju iidsel ajal kuulmas oli sind

nii keisri kui ka tema narri kõrv.

Ehk Ruti kurba südant puudutand

seesama laul, kui kaugel kodumaast

ta põllul seisis pisaratest väet;

see laul, mis lummutand

on võluluuke tormivahu seest

taas haldjamaadele, mis maha jäet.

Mis maha jäet! - see kõlab nagu kong,

mind enda juurde hüüdes tagasi!

Adjöö! ei peta kujutlusemäng,

kuis kombeks sel, kes haldjas valelik.

Adjöö! adjöö! kaob sinu kaeblik hümn

siit üle heinamaade, ojavee,

säält künkast üles, kuni mattunud

see oru põhja nüüd.

Kas oli nägemus või uni see?

Kaob muusika – kas ärkan või näen und?

John Keats, Ood ööbikule
Mai 1819.

Philosophia

I am but Love's sophisticated hemisphere
where vocals fly and knowledge ends.
Yet in my deepest solitude I fear
there starts true life, the one I understand.

In thousand marble stars are written words
as read by no one else but Thee
who wants to share this Road unknown
to unseen shores behind untravelled seas.

I'll take you to bewilderness,
immensity of your unplumbed soul,
the home of Beauty's tenderness
freed from the shades of earthly trails and roads.

Where mind is no more a captivated tool -
more like a nightingale at dawning meadows
whose song without the words is understood
with listeners in silent contemplation.

I wish not to reveal to all this Bliss
of peeking Sun in early hours of dawn.
In just a blink of an everlasting happiness
I want to keep you as my own.

Or is there such a thing as time,
the attribute of weight and measures?
Your world is above the rules and lines,
the fading horizon of fears and pleasures.

26th of July, 2012

Teekond

Corazón: muere o canta

See tee ei ole kantud hirmust,
ka mitte ootusist või pettumusist.
Ei otsi lubadusi ta, ei omakasu,
ta elab üksnes iseendast.

Ka tal on oma suremised, kurbus,
kuid ka surnuist ülestõusmine.
Pisikeste salasammudega
ta läheb oma lunastuseteed.

Ta vabadust saa keegi võtta,
ta on nii kuis loodud olema.
Tal oma sisemine vägi,
ta armastus on tingimusteta.

Ta õitseb valguse ja kastmiseta
ja laulab siis, kui teised vait.
On tema olemuseks kesta,
ta voolab seespool, varjatult.

Sees on tema võim ja vägi,
ta iseenda üle valitseb.
Ja kui ta tüvi, juured suureks saanud,
ta nagu tuulekannel heliseb.

28. 9. 2009

November

Maikuu siluett tume.
Taeva all jäänud kõik vaikseks,
kõhe.
Metsades uitamas ringi
kõdulõhnane nukrus.


Õhtuhämar allee,
vaibunud värvid,
lehed mahajäetud.
Ammu ununenud
suve viivuke hellus.


Kuid ainult see,
mis sureb,
elab üha jälle ja jälle.
Ja tagasi poeb
soojus salaja põue.


Novembrikuu uni.
Tuline puudutus
jäätunud udus.
Pohlapunaste huulte
arg värisev hingus.


Soojad pihud,
koosminek
külmakarge.
Vihmahelina paitus
keset kõrbe.


November 2010

Veebruar

Talveke, oh talveke,
juuksed sul nii pikad,
sõrmed jahedad,
tuhvlid krudisevad.


Härmatanud puud
suul tumm naeratus,
latvapidi koos
isekeskis sosistavad.


Üks väikene puu
juurtes sügaval
unenägu näeb, et kevadet
enam kunagi ei tule.


Aiavaikusest
Flora hõbedane hääl
üle väljade
kaugustesse kajab.


Puuõõnsuses,
peidus külma eest
linnud väikesed 
und näevad unisoonis.


Puhtas südames on neil
väike võlukarp
tulvil aaretest,
mõõtmatust ookeanist.


Mereavaruste pääl
liugleb purjekas,
iidne, paberpurjedes,
sõnu kaasa viies.


Meres sügaval,
saja sülla all
kuldse liiva sees
peidus pärlikarp.


Pärlikarbi sees
sädelemas pärl,
sääl fontään ja linnulaul,
mis kunagi ei lakka.


Selle helme sees
haldjas hõberüüs
und näeb veebruarist
tohutus palees kristallist.


Veebruar 2010

Liivimaa Kaunitari juures

Su juurde kui sügislumetorm tulin
oma valgete juuste marutsedes
tol ööl muinasjutulisel,
kui aknal unetu pilk
sõnad sootuks unustasin.


Me Liivi lahel kohtusime -
mina kui lumi õrnvalge,
sina kui tuul hirmus kuri -
üks põhjast, teine lõunast,
me sadamas randusime.


Ma olin su Liivimaa tsaaritar
ja sina mu vägev tsaar.
Ja olgu see kõigest nali,
meeletu lumetants,
sest rinnus soojem saab.


Mis sest et vaid mõneks viivuks
olime jäässe tardunud paar
ja lõputult valus,
et sest sügislumest
pisarameri on saand.


Seda und ei unusta kunagi
Liivimaa Kaunitar,
seda võimatut kirkushetke,
kui lumes esimeses
olime iseendaks saand.


Riia, november 2008

Esimesed kevadelinnud

Varavalges, koidiku aegu,

tasahilju, vaevukuuldavalt,

esimesed kevadelinnud

tahtmata, aimamatult,

mu südame süütavad.

Kuis tahaks see ärgata üles,

selle raske lume all

nii kaua oodates Sinuta,

mu elu, mu valgus!

Et uuesti loota,

taas särada,

koos sinuga hõisata,

Kevad!

Kõige kaunim, mu imeilus!

Varavalges, koidiku aegu,

tasahilju, vaevukuuldavalt,

esimesed kevadelinnud

pea tahtmata, aimamatult,

ka Sinu südame süütavad.

Märts 2009

Tähed

Oo, tähed,
kuulen teie muusikat täna.
Nii vaikne
öösilmade säras on Kuu.
Vaid teie
hõõgumas kõrgel mu kohal.
Ja Sina
vaikid kui endasse tõmbunud Puu.

Läbi öö,
läbi metsade sügavuse,
mulle naeratad
vaevumärgatavalt.
Ja tähed
taevalaotuse süleluses
säravad
ennastunustavalt.